1917 Tallinnas sünnib hilisem Pärnu teatri näitleja ja lavastaja Artur Ots. Tema teatritee saab alguse Paul Sepa teatristuudiost, kus ta õpib aastail 1934-36. Pärast Sepa stuudio lõpetamist, alustab Ots 1936. aastal kutselise näitlejana tööd Ugalas, 1940. aastatel sunnivad keerulised ajad teda korduvalt teatrit vahetama – ta töötab Estonias, Vanemuises, Riiklikus Noorsooteatris ja Uues Teatris, osaledes lisaks draamalavastustele ka operettides ja isegi ballettides. 1949. aastast on Artur Otsa elu ja töö seotud Pärnu teatriga. Endlas mängib ta 250 rolli ja lavastab 40 näidendit ning on aastail 1955-57 peanäitejuhi kohusetäitja ja aastail 1960-62 peanäitejuht. Aktiivse teatritöö lõpetas Artur Ots 1991. aastal. Artur Ots suri 2. veebruaril 1998.

1968 Aleksander Steini kahevaatuselise näidendi „Kiiduavaldused“ esietendusega tähistatakse Pärnu teatri raudvara – näitleja ja lavastaja Artur Otsa 50 sünnipäeva ja 30 tööjuubelit. Miks seda tehakse alles Otsa 51. sünnipäeval, on natuke segane, kuid ehk jäi Otsa juubel aasta varem uue teatrimaja valmimise ja kolimisrõõmude seas piisava väärikusega tähistamata.

Steini näidendi lavastab ja üht rollidest mängib juubilar ise, kunstnikutöö teeb Uno Uibo ning teisi rolle kehastavad Aarne Üksküla, Lia Tarmo, Paul Mäeots, Siina Üksküla, Heino Uustal, Eha Sikk, Ly Mander, Olli Ungvere, Andres Ild, Peeter Kard, Murel Puusild, Lembit Mägedi, Peeter Tedre, Arnold Sikkel, Arvi Hallik ning Malle Treial, Ly Rebbas, Agate Hiielo, Lembit Kees, Paul Kannuluik ja Ilmar Toomla.

„Kiiduavaldustega“ antakse 12 etendust, mida vaatab 3304 inimest.

1986 väikeses saalis esietendub Ljudmila Razumovskaja kahevaatuseline komöödia „Ühe katuse all“. Lavastaja Vello Rummo, näitejuht Linda Rummo, kunstnik Vello Tamm. Mängivad Maimu Pajusaar, Tiia Kriisa ja Merike Tatsi.

Autori pöördumine lavastuse kavalehes:

Mul on väga meeldiv, et teie linnas hakatakse mängima minu näidendit „Ühe katuse all“. Asi on selles, et minu debüüt dramaturgina toimus just Eestis: ER Noorsooteater lavastas 1981. a. minu „Armsa õpetaja“, esimest korda rääkisid minu tegelased laval eesti keeles; võib-olla on keegi teist näinud ja mäletab veel seda lavastust.
„Ühe katuse all“ on üks minu varasemaid näidendeid, kirjutatud 1978. a., kuid nagu sageli juhtub, on ta kõik need aastad lauasahtlis lebanud, ehkki paljud teatrid on selle poole pöördunud ja sellega isegi proove alustanud. Esmalavastus toimus alles sel suvel, Leningradi Lensoveti-nim. Teatris.
Mul oleks hea meel, kui Pärnu teatri lavastus tuleks tõsine ja julm, ning samas ka hea ja inimlik, mulle tundub, et ükskõik, mis probleemist me ka ei räägiks, peab teater alati pakkuma inimestele lõppresultaadina armastust ja headust.

Edu soovides Ljudmila Razumovskaja

Leida Talts raamatus „Pärnu teatrielu 1875-1991“:

„Uue laine“ esindaja Ljudmila Razumovskaja „Ühe katuse all“ on kaasaja inimeste hingesügavusi uuriv sotsiaalkriitiline komöödia (autori žanrimäärang), milles autor puudutab nõukogude ühiskonna valupunkte. Tegevus toimub ühe päeva jooksul väikeses kahetoalises linnakorteris, kuselavad koos kolm põlvkonda vanaema, ema ja tütar. Sellest tulenevalt ka kolme üksildase naise äärmuseni pingestatud suhted perekonnas. /---/
V.Rummo väikese saali lavastuses kerkis rohkem esile loo tõsine ja julm poolus. Tundus, et kahetoalisse korterisse elama surutud kolme erineva põlvkonna naistest M. Pajusaare Vanaema ja T. Kriisa Ema, kaks elu poolt muserdatud naist, püüdsid teineteisele võimalikult rohkem haiget teha. Need kaks põlvkonda, kes koosleu võimatuks muutsid, ei kannatanud ainult ise seeläbi, vaid kujundasid/rikkusid ka kolmanda põlvkonna esindaja, 17aastase lapselapse Ljuba (M.Tatsi) elu.
Tiheda ansamblimänguga lavastuses jättis M. Tatsi Ljuba kõige mõjukama mulje.

Tõnis Ritson ajakirjas Teater Muusika Kino nr 8 1987 ilmunud artiklis „Teatrid aega kajastamas“:

Pärnu teatris etenduv Ljudmilla Razumovskaja „Ühe katuse all“ näitab sassiläinud ja seeläbi äärmuseni pingestatud suhteid perekonnaringis. Situatsioon on igatahes elulisem kui eespool vaadeldud näidendis, peaks tulema vaatajaile tuttav ette. Tundub aga nii, et lavastaja Vello Rummo on segadusse sattunud autori määratlusest „komöödia“. Lahendus on saanud lihtsaim: üsna täpselt järgitakse teksti ja ilmselt on loodetud selle isemängimisele, nalja püütakse teha korduva veetõmbamisega ning unustatakse, et näitlejad peavad selle vägagi julma näidendi niisugusena ka publikule pakkuma. Teksti (tõenäoliselt tugevam teistest siinseist) lugedes selgus, et monoloogides mängivad detailid, järsud kannapöörded, mis iseenesest päris naljakad; vaataja võiks ühtaegu muiata ja näha jõhkrusi, lava oleks temast otsekui võõritatud, sealne polegi nagu tema asi („meie küll niisugused ei ole“), ning pärastine äratundmine on seda valusam. Pärnu lavastus läheneb aga paljale elupildile, mis küll piisavalt eemaletõukav, ent kas ka enesekohasusega üllatav, mõtlemapanev?
Sotsiaalkriitilisust on ses loos esmapilgul vähe, näib, et polegi. Teiselt poolt: kui meie ühiskonnas elavad inimesed on determineeritud just säärasteks, oma tahtmistes ja unistustes (telefon, mugav pesake, maja keskvööndis) kramplikult kinni ning valmis ilmaparandavaks kujutatud heaolu ja teiste silmis „tasemel“ olemise nimel ka kõige lähedasemaid kindlameelselt jalge alla tallama, siis on siin midagi väga valesti. Kusjuures kõik selle näidendi tegelased teavad hästi, kuidas peaks elama, kõik mõistavad, milles on viga, seda öeldakse ka otsesõnu välja, aga elada ometi ei osata. Rohkem inimlikkust, rohkem mõistmist ja kaasatundmist, andestamist, vähem egoismi ja südametust — tekstis on see kõik sees, otseselt või kaudselt. Aga saalini ei ulatu. Jääme vist koos tegelastega unistama, sest „esmaspäeval hakkame uut moodi elama“.
Tegelasi võib üldistatult ka koondkujudena võtta. Vanemat põlvkonda esindab jäikade eluvaadetega sõjaveteranist vanaema Niina Petrovna (Maimu Pajusaar), kes turgutab end mälestustega. „Tema ajal“ oldi teistsugused, nüüd on maailm hukka läinud, kusjuures temagi käib hoolsalt ajaga kaasas. Ootamatult range ja kuiv oli ta Pärnu laval, samas küll sõjakalt korda loov. Võinuks olla veidi vähem ühetooniline ja rohkem elusam, praegusel väärikal variandil puuduvad veel ainult tume kostüüm ja medalid. Tema tütar Valentina (Tiia Kriisa) räägib kõige rohkem, tal oleks nagu enim öelda — kas sellest laval see kiirustamine? —, ta pikib juttu võõrsõnadega, tegeleb autosugestiooniga, on ilmselt hariduse läbi kannatada saanud. Valdavalt ohkiv ja raske elu üle kurtev. Närvilisus võib muidugi ka niimoodi avalduda, ainult kas Valentina peab just seesugune olema? Pidev peataolek ja süüvimatu sahmerdamine ei lase paraku ka tema jutul saali jõuda. Tahab nagu naljakas olla, aga ei ole. Valentinat võiks vist võimukamana ette kujutada, tema sõnadki saaksid sel juhul kaalukamad, sest kes siin siis tütre kujundamisega tegeleb kui mitte tema? Vanaema muidugi ka, ent praegu jääb lavastusest mulje, et Ljuba „selgineb“ pigem omal jõul ja mitte teiste sunnil.
Valentina tütar Ljuba (Merike Tatsi) on mõnes mõttes keskseim tegelane, tegemist on tema 17. sünnipäevaga, õigemini selleks valmistumisega. Ljuba on ainus, kes etenduse jooksul muutub, murdub, esialgsest elurõõmust ja rikkumatusest ei jää lõpuks midagi järele. Ema ja vanaema demonstreerivad tema peal oma südametust. Ljuba teatab nimelt õnnelikult, et saab lapse — no kuhu see kõlbab, endal koolgi lõpetamata. Algab tormiline ümberkasvatamine, keegi ei soovi kellelegi halba, halba hoopis tehakse. Kõikematva ja enesekindla headuse toimel saab noorest inimesest pettunud ja kibestunud kestatõmbunu, vääriline partner oma emale. Ljuba loobub vastupanust, otsustades sellesse vaenulikku maailma uue kannataja toomise asemel lapsest hoopis lahti saada. Ebainimlikkus on tugev ja autoriteetne, elu algus keeratakse suurejooneliselt õigeks ja ... traagiliseks. Osatäitmistest jättis see ehk mõjuvaima mulje. Pilt on niisiis läbinisti lootusetu ja masendav, jääb üle vaid loota, et eituse kaudu ka jaatuse kontuurid publikuni jõuavad. Hukkamõistu oli saalis igal juhul tunda. Või oli see võõraste murede nägemisest johtuv parastamine?

Lavastusega „Ühe katuse all“ mängitakse 69 etendust, mida külastab 9577 inimest.