6. detsember — Endla Teater

1941 esietendub Franz Lehári operett „Tsareevitš“. Lavastaja Henn Aare, kunstnik Uko Halla, muusikajuht Voldemar Taggo. Mängivad Paul Mägi, Mae Kard, Henn Aare, Voldemar Laason, Sophie Sooäär, Bruno Mitt ja teised.

Juba 2. detsembri ajalehest Uus Elu võime lugeda teatribüroo teadet:

Kuna laupäevasele, 6. dets. „Tsarevitši“ etendusele on pääsmed kõik müüdud, siis on eelmüük järgmisele – s.o. 13. dets. „Tsarevitši“ etendusele juba avatud.

6. detsembril kirjutab Uus Elu:

Laupäeval, 6. dets. toimub „Endla“ teatris esimene opereti esietendus käesoleval hooajal. Nimelt Franz Léhari „Tšarewits'iga“. Juba Léhari, kui tuntuima ja armastatuima operetikomponisti nimi peaks tagama publiku laialdast huvi selle opereti vastu. Ja kui veel lisada, et sisuliselt ja tegevuselt ületab „Tšarevits“ igati tavalise ja vahel ka vulgaarsusesse kalduva opereti – siis peaks küll tema lavaletoomine olema igati õigustatud.

9. detsembri numbrist aga leiame opereti arvustuse:

Operett „Tsarevitš“
„Endlas“ 6. XII 1941.

Laupäeval, 6, detsembril toimus „Endlas“ käesoleva hooaja esimene operetietendus. Mängiti Franz Lehari 3.-vaatuslikku operetti „Tsarevitš“, mille lavastas H. Aare.
Rõõmustavana peab märkima seda, et „Endla“ teater on hakanud rõhku panema oma lavakoosseisu värskendamisele. Nii esines uue jõuna operetis M. Kard. Värske operetiprimadonna on võrdlemisi noor mitte ainult aastatelt, vaid ka laval ajab ta alles esimesi vagusid. Evides aga kena lavakuju ja sümpaatse tämbri, võib M. Kardist pideva töö järele kujuneda väärtuslik operetijõud.
Jälgides laupäeval opereti esietendust jäi mulje, et lavastaja oli opereti vähese ettevalmistusega lavale toonud. Oli konarlusi üksikesinejate mängus, samuti tuli ette vääratusi ka grupi esinemistes. Pikem ettevalmistus ja viimistlemine oleksid operetile kindlasti kasuks tulnud.
Nimiosas esines P. Mägi. See noor näitleja omab meeldiva hääle ja oli seepärast laulus nauditav, kuid mäng seevastu kujunes liig montoonseks, puudusid vajalikud nüansid, mis Tsarevitši kuju oleks elustanud. Mägi esituses jäi ta kuidagi nukulikuks. Sama peab ütlema ka M. Kard'i Sonja kohta. Esimeses vaatuses kannatas näitleja ilmselt lavapalaviku all, mis muidugi ei jätnud teatavat mõju avaldamata ka mängule. Hilisemates vaatustes mäng läks küll vabamaks, kuid mis selles puudu jäi oli seesmine jõud. Rohkem hingestatud mängu oleks vaja olnud, et Sonja kõiges oma naiselikus võluvuses oleks esile tulnud. V. Laason suurvürstina oli rahuldav. Väikesi „ülepakkumisi“ mängus oli, aga need üldist mängu ei häirinud. H. Aare Ivani osas täitis oma ülesande hästi ja oli kahtlemata õhtu nauditavamaks kujuks. Tema naine Mascha S. Sooääri kätes oli sobiv partner H. Aarele. B. Mitt’ile, kes täitis vähem tähtsat osa peaministrina, viipaksin siinkohal ühele defektile, mis on iseenesest küll pisiasi, kuid siiski mõjub häirivana kuulajale. Nimelt tarvitab näitleja oma väljendustes „õ“ asemel sageli „ö“. Sellest tuleks katsuda vabaneda.
Teised kõrvalosalised, samuti koor, tantsijad jne. täitsid oma ülesanded üldiselt rahuldavalt. Välja võiks tõsta tantsijaid, kes esitasid nii mõnegi tantsu suure meisterlikkusega. Muusikajuht V. Tago tegi kõik mis opereti heaks kordaminekuks vajalik. Ka Uku Halla dekoratsioonidega võis jääda rahule.
Rahvast esietendusel oli saalitäis. Pakutav võeti vastu häätahtlikult, oli aplause ja näitlejaile jagati ka lilli.

H. L.

„Tsareevitšiga“ antakse 2 etendust, mida külastab 1218 inimest.

1944 Riivo Kuljuse taaslavastusel esietendub Eduard Künnecke operett „Onupoeg Bataaviast“. Kunstnikuks Uko Halla.

Sellegi lavastusega tundub olevat nii, et korduslavastusena toodi välja paar aastat varem – 1942. aasta detsembri lõpus veel saksa valitsuse all – esietendunud ja väga palju kordi mängitud (33 etendust) lavastus. Seega pöördume selle materjali ja lavastuse juurde tagasi mõne nädala pärast. Ehk oskan siis ka 1944. aasta „Onupoja“ kohta rohkem öelda – praegu olgu siia kirja pandud vaid etenduste arv 5 ja külastajate arv 993.

1951 esietendub Pedro Calderón de la Barca kolmevaatuseline komöödia „Armastusega ei naljatata“. Lavastajaks Paul Mäeots, kunstnikuks Uko Halla. Mängivad Susella Põldmaa, Selma Sõõro, Kaarli Aluoja, Johannes Saar, Uno Loit, Henn Jaaniste, Lia Tarmo, Vello Rosenberg ja Ilmar Märks.

Lavastuse esietendus toimub aga mitte kodusaalis, vaid hoopiski Haapsalus. Nii võime 5. detsembril EKP Haapsalu rajoonikomitee ja Haapsalu Rajooni TSN häälekandjast Stalinlikul Teel lugeda alljärgnevat eeltutvustust:

Tundub, et lavastus ei olnud kuigi edukas. Arvustusi selle kohta ei leia, vabariiklikul noorte lavajõudude ülevaatusel sellega esimesest voorust edasi ei pääseta ning me teatri senistest ajalookäsitlustest mainib seda vaid Eduard Järs raamatus „Lydia Koidula nimeline draamateater Pärnus 1911-1961“ ilmunud artiklis „Lühike ülevaade Pärnu teatri arenguloost“: „Selle värsivormis näidendi esitamine käis noortel näitlejatel üle jõu.“

Siiski käiakse lavastusega hoolega väljasõiduetendustel ning nii koguneb „Armastusega ei naljatata“ etenduste koguarvuks 72 etendust, mida vaatab11479 inimest.

1974 esietendub Samuil Aljošini draama „Oli kord armastus...“, mille lavastab Ingo Normet ja kujundab Uno Uibo. Mängivad Tiia Kriisa, Arvi Hallik, Aarne Üksküla, Lia Tarmo, Kaie Mihkelson, Murel Puusild, Eha Kard, Ago Roo, Reet Leissar, Lembit Mägedi, Lii Tedre, Villem Indrikson ja Agathe Hiielo.

Oskar Kruus, kes on aastail 1974-75 Pärnu teatri kirjandusala juhataja, võtab lavastusega seotu kokku 1975. aasta oktoobri alguses ajalehes Pärnu Kommunist ilmunud jätkuartiklis „Tagasivaade möödunud hooajale“:

Vennasrahvaste dramaturgiat esindasid möödunud hooajal Samuil Aljošini perekonnadraama „Oli kord armastus...“ („Tsiviilhagi“) ja Rustam Ibragimbekovi lüüriline sõjanäidend „Elu parim päev“ („Puudutus“). Aljošinit on Pärnu teatris armatatud mängida, seekordne näidend ei kuulunud aga autori tippteoste hulka (eriti pealiskaudselt olid kirjutatud tegelaste meenutused kodusest elust). Lavale toodud ebaharilik kohtuprotsess tekitas aga parasjagu põnevust ning äratas probleemide vastu huvi (pärast lavastuse vaatamist istusid ümmarguse laua taha mõtteid vahetama ka Pärnu juristid). Niisiis publitsistlik lavastus pani mõtted liikuma ja ärgitas vaidlema, kuid näitlejatele tänuväärseid võimalusi ei pakkunud. Lavastaja I. Normet lisas näidendis esinevale kahele ajalisele plaanile veel kolmanda, mis andis etendusele tagasivaatava mõtiskluse ilme.

„Oli kord armastuse...“ 38 etendust külastab 11563 inimest.