8. detsember — Endla Teater

1926 Postimehe Pärnu väljaandes ilmub artikkel Pärnu teatrielu hetkeseisust:

1934 esietendub Pál Ábrahámi operett „Havai lill“. Lavastaja Henn Aare, muusikajuht Gustav David, kunstnik Uko Halla, tantsujuht Ida Urbel. Kaasa teeb kogu teatri lavapere, tantsurühm, koor ja laiendatud orkester.

Trupi koosseisu kohta annab head infot aga Vaba Maa Pärnu väljaandes 5. detsembril ilmnud tutvustav artikkel:

„Havai lille“ esietendus.

Havai – kui palju salapärast võlu peitub selles sõnas. Lõunamere pärl, muinasmaa. Igavesti soe kliima, igavene suvi, igavesti sinine taevas, võluv maastik – lopsakas troopiline taimestik oma kaunite ja heasüdamlikkude pärismaalastega ja havai muusikaga. Kes kunagi on mõelnud kaugetele lõunamaadele, sellel on alati unistuseks pääseda kordki sinna Lõunamere paradiisi – Havai saartele. Kuid vaevalt pääseb meist keegi siit kaugelt põhjast sina kaugele lõunasse. Paul Abrahami operett „Havai lill“ viib meid aga sinna.
Opereti sündmustik hakkab hargnema Honolulus, Havai pealinnas, Ameerika kuberneri aiapeol. Piduliste hulgas paistavad eriti silma kuberner Harrisson ise (Ed. Lemberg), tema ilus ja temperamentne õetütar Bessie (R. Teder), kes äsja Ameerikas siia sõitnud, kuberneri sekretär John Buffi (J. Küüts) elegantne ja elurõõmus noormees, võluv havailanna Rakka (H. Sooper). Kuid pea saabub veel tähtsaid külalisi. Kõigepealt Havai prints Lilo Taro (H. Malmsten), siis Havai printsess Laya (E. Maasik), edasi kuulus jazz-laulja Jim Boy (V. Laason), Ameerika mereväe kapten Stone (H. Andreesen) ja teisi. Siit aiapeolt kandub tegevus edasi Havai kuninglikku paleesse ja lõpeb viimaks ühes Monte Carlo hiina baaris.
„Havai lill“ on suur operett sõna laiemas mõttes, mitte ainult ülirohke muusika tõttu, tantsude külluselt (üle 20 numbri) ja tegelaste rohkuselt, vaid ka lavastuse suurelt joonelt. Operetil ei puudu oma dramaatiline põhinoot ja kalduvus osalt sentimentaalsusesse, kuid sellele vaatamata on tugevasti esitatud koomiline element, mille juures pearaskus lasub Jim Buyl (V. Laason). Sündmustiku areng on põnev ja haarav. Paul Abrahami suurepärane viisirikas muusika Havai motiividel ei vajagi erilist nimetamist, kuna see paljudele vähemalt osaliselt tuttav, kui mitte teisiti, siis raadio kaudu.
Laupäevane esietendus on pikkade nädalate töö vili. Lavastaja, solistid, tantsijad ja koor on siin teinud palju ennastsalgavat tööd. Tantsujuht I. Urbeli juhatusel on õpitud ühe lavastuse kohta rekordiline arv tantse – üle 20-ne. Dekoraator U. Holtsilt näeme eht havailikke maastikke ja teisi ilusaid ning effektseid dekoratsioone. Ka kostüümidele on pandud seekord erilist rõhku. Omapärased valguseffektid tantsunumbrites on meie publikule täielikult uudiseks.

Arvustus Pärnu Päevalehes 10. detsembril:

HAVAII LILL.
Operett Paul Abrahami muusikaga Endlas.

Laupäeva õhtul oli Endlas esietenduseks kõikjal läbilöönud P. Abrahami operett „Havaii Lill“, H. Andreeseni lavastusel. Võib liialdamatult öelda, et Endla seekordse ettekandega otse üllatas, küünides täiel määral kutseteatrilt nõuetava kunstilise tasemeni ja seda piiratud võimaluste juures. Tervest tükist võis järeldada, et oli tehtud hea tahtega ja üksmeelselt tublisti tööd, mille tagajärjel suudeti pakkuda mitte ainult rahuldav, vaid nauditav õhtu.
Opereti shabloonse sisu päästjaiks on hää muusika, laul ja hoogsad tantsud, effektne dekoratsioon ja kostüümid, tubli annus koomilist elementi jne. Kõiki neid nõudeid on „Havaii Lille“ puhul eriti peetud silmas, mille tõttu see täiuslikumaid operette. Seda täiuslikkust oli suudetud anda edasi ka Endla seekordses lavastuses. U. Holtsi dekoratsioonid olid kaunid, eriti teises vaatuses, mis kujutas Honolulu kuninglikku paleed. Dekoratsioonidega harmoneerisid hästi kostüümid, mis ühtlasi sobides nende kandjaile ja pakkusid tervikuna rea maalilikke pilte. Tantsu alal oli prl. Urbeli juhtimisel terve ansambel pidanud tegema läbi tubli „saleduskuuri“, mille tagajärjel kogu liikumine oli lõunamaiselt sulav, paenduv ja temperamentne. Mis puutub laululisse külge, siis on see Endla operetis pea alati etendanud päästja osa E. Maasiku võrratu soprani, H. Andreeseni ja H. Malmsteni meeldiva tenori näol. Abrahami kauneis viisides pääsesid nende hääled eriti mõjule.
Mis puutub üksikuisse osadesse, siis rahuldasid need ka mängult. E. Maasiku Havaii printsess Layana, oli mängult diskreetne ja suursugune, samuti tuli hiilgavalt toime oma teisiku Susanne Provence'i, pikantse prantslanna kujutamisel ilma liialdusteta.
H. Malmsten prints LiloTarona ei annud just temperamentse lõunamaalase tüüpi täielikult välja, kuid pole päris võimatu kujutleda, et ka lõunas võib kohata põhjamaisel iseloomu, kuna erandeid on kõikjal. Nii et see osa võiks olla tõlgitsetud nii, või teiseti.
V. Laasonil oli võrdlemist raske osa, kuna ta Jim Boyna pidi andma opereti koomiku. Mängus siin temperamendist ja hoost puudu ei tulnud. Eriti imestama peab V. Laasoni kergust ja paenduvust tantsus, ning nooruslikkust. H. Andreesen kapten Stone'ina oli soliid ja meeldiv, vastandina oma varemloodud opereti kujudele, mis sageli jätnud kerglase mulje.
L. Teder Bessie osas esimeses vaatuses jättis soovida, kuid teises ja kolmandas mõjus sümpaatsena. Pyama sobis talle hästi ja selles ettekantud tantsunumbrid pääsesid mõjule.
H. Sooper havaiilanna Rakana üllatas seekordki tema juures viimasel ajal ilmsiks tulnud mitmekülgsete võimetega, tulles siin toime lõunamaiste „kõhutantsudega“ üsna ilmekalt. John Buffo totrailmeline kuberneri sekretäri oli J. Küütsi poolt toodud ette rahuldavalt. Siiski võiks siin galantsust ja noblessi tuua esile kujukamalt.
Teised osalised olid kõik omal kohal. Soovida jätsid esinemiselt esimese vaatuse alul ameerika daamid, samuti polnud küllalt distsipliini mereväelasil.
Mäng läks algusest lõpuni hoorikkalt ja kiiduavaldused publikult olid ohtrad. Teise vaatuse lõpul annetati näitlejaile ja tantsujuht prl. Urbelile lilli ja kinke. Lõpul kutsuti välja dekoraator Holts ja avaldati kiitust, samuti E. Maasikule ning tervele ansamblile. Publikut oli tavalisest arvust rohkem.

A. S.

Vaba Maa Pärnu väljaande arvustaja kirjutab samuti 10. detsembril:

Havai lill.
Esietendus „Endlas“ 8 detsembril.

Teise operetina tõi „Endla“ teater tänavusel hooajal lavale Abrahami viisirikka ja meeleoluküllase „Havai lille“, mida „Viktoria...“ kõrval vist küll enim on mängitud kõikidel teatrilavadel. Eksootika, naljad, kaasakiskuv sündmustik, palju ilusat muusikat, ülirohkesti tantse, meeldivad kostüümid ja hoolega valitud dekoratsioonid – need kokku on „Havai lillest“ kõikjal teinud nauditava asja, mida vaatamast publik pole väsinud kunagi – ega kusagil.
Ka „Endla“, võttes käsile „Havai lille“ viimistluse, on väljunud samast seisukohast. Lavastaja, kelleks seekord oli hra Andreesen, kes, muide, sama opereti paar hooaega tagasi lavastas „Ugalas“ ja hea eduga, oli püüdnud anda kõik, et kogu saavutis oleks meeldiv ning annaks publikule seda, mida see tuleb otsima opereti etenduselt – hea tuju, sooja südame. Dekoraator oli eriti kahes esimeses pildis näinud palju vaeva – ja mitte asjatult. Eriti teises pildis – kus meeldivast, kuldlitritega kaunistatud toast näeb sinendava reidi avarat panoraami, millel manööverdab sõjalaevu, palmid sirutavad kõrge taeva poole oma haralisi latvu ja horitsondil virvendab päikese punetav kuld. Tantsumeister prl. Urbel on „Endla“ tantsutrupist jaksanud koolitada juba meeldiva terviku – nii vähese aja jooksul „Havai lille“ tantsud – havailaste tantsud, täis eksootikat, erootikat ja julgeid nõkse, kanti ette ilusa ühtlusega. Oldi valmistatud meeldivaid tualette ja kostüüme. Kõike seda nähes ja kuuldes jäi esimese muljena suur imetlus, et küll on „Endla“ näitetrupp selle opereti viimistlemisel teinud aga mehemoodi tööd! Millal see kõik on jaksanud saada selgeks, arvesse võttes, et kogu aeg on käsil olnud ka muid asju ja et needki on lavale tulnud rahuldavalt.
„Havai lilles“ siiski veel vilksatas sekka ka „verivärskeid“ kohti, millele meister polnud jõudnud tõmmata peale veel katvat plaastril. Kuid kogu muljet need ei seganud ja loota on, et neid järgmistel etendustel enam ei näe. Kahtlematult lisaneb järgnevaile etendusile ka enam hoogu, ja siis läheb kõik juba nagu „lepasel reel“...
Üksikud asjaosalised üllatasid meid seekord oma hakkamasaamisega, kui seda väljendit võib tarvitada noorte näitlejale kohta. E. Maasik Havai printsess Laya ja maatlmadaam Susanne Provence kaksikosas, millistest üks on üks ja teine hoopis teine asi, tuli üllatavalt hästi toime. Ei oldud valitud just näoga sobivat parukat, mis veidi segas, kuid selle tasus kuhjaga laul, milles, teatavasti, prl. Maasik on tõeline kunstnik ja pärl.
H. Malmsten prints Lilo Tarona andis samuti meeldiva kuju. Olgu tähendatud, et hra Malmsten külmetuse tagajärjel viibis laval poolhaigena, mis vähesel määral väljendus ka ta hääles, näoilmes ja tujus. Kuid loodame paranemist, ja ehk järgneval etendusel on ta juba jälle heas vormis.
H Andreesen ameerika meriväe kaptenina, kes printsess Laya pärast jätab oma karjääri ja läheb Monte Carlosse ruletti mängima ning panku purustama – purustatud südame lohutuseks – no tema juba selliseid asju oskab. „Kroonu“ mundergi sobib talle hästi.
V. Laasoni jazzilaulja Jim Boy oli üks tema paremaid tüüpe. Hea grimm, küllaldaselt hoogu – selle varjus Jim Boy peavooruski – laul – ei kannatanud.
H. Sooper tema partnerina, havailasest tantsitarina, näitas end seekord jälle uuest küljest. Peaaegu ei tunnudki teda ära, niipalju värskust ja uut oli temas, mis varem just eriliselt pole paistnud välja. Ning jälle tuleb imestada – kui mitmel alal näitlejal „Endlas“ tuleb tegeleda ja kuipalju neil selleks kõigeks on head indu. See pole öeldud prl. Sooperi kohta üksinda – see on ka nende kõigi teistegagi seal nii.
R Teder Bessie Woringhtonina ja J. Küüts John Buffyna moodustasid meeldiva paari. E Lemberg kuberner Harrisonina oli sattunud õigesse ossa, millisest ta andis vaatamisväärseima kuju. M. Mitti, Schmidti j.t. võis jääda üldiselt rahule.
„Havai lillele“ võib vist küll ennustada suurimat menu. Esietendusel viibiv publik, keda polnud ei vähe ega palju, avaldas näitlejaile tehtud töö eest soojalt kiitust. Peaaegu kõik osalised said lillekorve ja kingitusi. Ära poldud unustatud ka prl. Urbelit. Lõpul tult näitlejail veel mitu korda ilmuda lavale – publik tahtis neid veel kord tänada tehtud töö eest. Võib loota, et see näitlejate mitmekülgse vaeva vääriliselt tasub.

El.

„Havai lille“ teine etendust toimub 15. detsembril, kolmas aga teisel jõulupühal ning selle kohta kirjutatakse 28. detsembri Pärnu Päevalehes juba uue aasta esimest etendust välja kuulutades nii:

Uueaasta õhtul kell 8 läheb Paul Abrahami suuroperett 3 vaatuses „Havai lill“, mille eelmine etendus oli tõmbanud kokku seninägematu rahvamurru. Etendust jälgis ligi 1000 inimest, kuna sajad pidtd ruumipuudusel tagasi minema. Peale etendust tants.

1935. aasta 27. jaanuari etendusel mängib „Havai lilles“ naispeaosa aga Estonia primadonna Milvi Laid ning sellest etendusest kirjutatakse Vaba Maa Pärnu väljaandes 28. jaanuaril nii:

Pühapäeva õhtul esines „Estonia“ primadonna prl. Milvy Laid „Endlas“, mängides naispeaosa Abrahami operetis „Havai lill“. Publik oli teatrisaali vallutanud pea viimse kohani. Oli kohal ka maa teatrihuvilisi bussidega. Etendus möödus hea hoo ja tempoga. Aplause oli ka vaatuste sisse. Külalist tervitati kauakestvate kiiduavaldustega.
„Havai lill“ on üks selliseid operette, mida ta rohkete viiside ja paljude tantsude pärast tahad vaadata ja kuulata mitu korda. Ka pühapäeva õhtul oli publiku hulgas neid inimesi, kes teda võrdluseks olid tulnud vaatama teist puhku. Ei saa öelda, et meie oma inimeste ettekanne oleks olnud halvem. Palju mõjusid kaasa tualetid, milliseid „Estonia“ „printsess Layal“ oli rikkalikult.
Sugugi halvem ei olnud ka prl Maasik Laya ning Susanne Provance'i osades, eriti viimases. Üldse on prl Maasik oma osadest parimad annud „Havai lillega“.

„Havai lille“ ei mängita mitte ainult Pärnu publikule, vaid sellega käiakse ka külalisetendusi andmas – nii esitatakse seda operetti veebruaris Kilingi-Nõmme ning märtsis Mõisaküla tuletõrjeseltsi saalis, kusjuures viimases antakse operetietendust esmakordselt orkestriga – operettidega väljasõitudel käies oli tollal tavaline võtta kaasa vaid üks-kaks muusikut.

Meie statistikatabelites on kirjas, et „Havai lille“ mängiti kokku 9 etendust, mida külastas 3678 inimest, kuid seal seisvat viimase etenduse kuupäeva – 10. veebruar 1935 – vaadates tundub, et ka neid numbreid ei saa lõpuni uskuda, sest vähemalt Mõisaküla etendus ning juulis Pärnumaa laulupeo puhul kodusaalis antud etendused toimusid pärast seda kuupäeva.

1935 esietendub August Kitzbergi muinasjuttnäidend „Prints Herbert ehk Kaval-Ants Türgimaal“. Lavastaja Kristjan Hansen (nii ütlevad meie repertuaaritabelid, allpool toodud ajalehenupus on küll lavastajana kirjas Eduard Lemmiste nimi), dekoraator Aleksander Bergmann ehk Aleksander Vardi.

Nagu tollaste lasteetenduste kohta üldse, on ka selle lavastuse kohta ilmunud üsna vähe infot – mõned päevad enne etenduse toimumist antakse sellest ajakirjanduses kuulutuste ja eelteadetega teada ning heal juhul (nagu näiteks seekord) ilmub pärast etendust lühike arvustus. Olgu siinkohal siis ära toodud Pärnu Päevalehes 7. detsembril ilmunud eelteade:

A. Kitzbergi „Kavala Antsu“ lood on alati meeldinud lastele, peale „Prints Herberti“ on need kõik juba „Endlas“ mängitud, ainult Antsu seiklused Türgimaal lähevad nüüd esmakordselt. Muinasjutusse on põimitud tantse, laulu ja muusikat, mis palju annab juurde juba niigi ilusale muinasjutule. Kuna „Prints Herbert“ on esimeseks lastetükiks käesoleval hooajal, siis tohiks see olla lastele eriti oodatud sündmuseks.

Pärast esietendust ilmub aga Vaba Maa Pärnu väljaande 9. detsembri numbris selle lühiülevaade:

„Prints Herbert“ lasteetendusel

Lasteetendusena tuli pühapäeva lõunal „Endlas“ Ed. Lembergi lavastusel lavale A. kitzbergi 4.v. mudilaste meelepärane pala „Prints Herbert“ ehk „Kaval Ants Türgimaal“. Vaatajaid oli kogunenud üle poole saali. Näidend, mille juures lavastaja pidanud silmas „publiku“ nõudeid ja soove peensusteni, võeti vastu rõõmuhõisete ja „ah“ ja „oh-dega“.
„Prints Herbert“ on just mudilastekohane tükk ja võib loota, et sellele vaatajaid leidub veel küllaldaselt.

Jõulupühade ajal – 27. detsembril tuleb „Prints Herbert“ taas etendamisele. Lavastuse kaht etendust vaatab kokku 440 silmapaari.

1943 esietendub Serpi näidend „Neli naist“. Lavastaja Vladimir Laason, lavapiltide looja Uko Halla, kostüümid Marta Orlova. Kaastegevad Bruno Mitt, Viktor Taimre, Tatjana Mikk, Ivo Velmet, Aliide Alaküla, Jakob Küüts, Ross Teder, Asta Willmann, Emilie Teder ja Joann Kalt.

Eelteade ajalehes Uus Elu 7. detsembril:

„Neli naist“

Kolmapäeval, 8. dets. s.a. tuleb Vladimir Laasoni lavastusel esietendusele Serpi näidend „Neli naist“ neljas vaatuses proloogiga.
Üldiselt tuntakse Soomet moraali- ja seisusteküsimustes üsna konservatiivse maana. Käesolevas soome autori näidendis käsitletakse seisuste kõrkust ja valemoraali, et armastusest saadud laps väljaspool abielu olevat midagi nii hirmsat, et seda tulevat perekonna au nimel iga hinna eest varjata. Siin varjataksegi hoolega, et kadunud assessoril Valter Timeliusel oli tütar oma teenijaga. See varjamine toob sekeldusi ja südamevalu asjaosalistele, mis teisiti oleks võinud ära jääda. Kuid auväärne prof. Hemin Timelius ja ta heasüdamlik abikaasa Karin Timelius on vabad neist eelarvamuste kammitsaist ning edasi näeme juba näidendis, kuidas inimlik suhtumine ja hea hoolitsus ka vallaslapsi arendavad kasulikeks ja õnnelikeks ühiskonna liikmeiks.

11. detsembri Uues Elus ilmub aga uuslavastuse arvustus:

„Nelja naist“ mängitakse 8 etendust 3339 vaatajale.

1991 pärast suvel alanud suure saali remonti algab teatri sügishooaeg alles 1. detsembril ning esimeste uuslavastustena jõuavad 8. detsembril publiku ette kaks esietendust – suures saalis Henrik Ibseni „Kummitused“ ning ärklisaalis Peet Vallaku ja Priit Pedajase „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“. Mõlemad lavastused jäävad nende lavastajatele viimasteks töödeks Endla koosseisuliste lavastajatena. „Kummituste“ lavastaja Ingo Normet on ametlikult juba oktoobrist teatri peanäitejuhi kohalt lahkunud, „Punjaba“ lavastaja Priit Pedajas toob veel detsembri lõpul välja lastelavastuse „Printsess Nobekeel“, kuid temagi lahkub sel sügisel Endlast Tallinnasse.

Kuid see 8. detsembri õhtu on tõesti pidulik ja esietenduste-elevil. Sirbi 24. detsembri esietenduste-rubriigis kirjeldatakse seda ja eelmisel õhtul toimunud kontrolletendust nii: Vastremonditud PÄRNU „ENDLAS“ oli 8. dets. Taas üle pika aja kaks esietendust. Vaatajani jõudsid hiljuti Pärnu teatrist lahkunud Ingo Normeti lavastuses H. Ibseni „Kummitused“ ning teatri ärklisaalis Peet Vallaku „Epp Pillarpardi Punjaba potitehaase“ jt. juttude põhjal valminud samanimeline lavastus Priit Pedajase käe all. Selle lavastuse kontrolletendus 7. detsembril meelitas Pärnusse palju teatraale. Ja mitte juhuslikult. Mäletatavasti jõudis 1974. a. esietendunud Kaarin Raidi „Pillarpardi“ legendaarne lavastus publiku ette samuti Pärnus.

Pärast kontrolletendust toimunud tagasihoidlikult coctail-party'l vghetasid nii eelmised kui tänased „Pillarpardi“ tegijad vastastikku tunnustust. Mitte lihtsalt viisakusest. K. Raidi tähelepanuäratanud lavastuse kõrval P. Pedajasel silmi maha lüüa ei tule. Kahtlemata saab Pedajase „Pillarpart“ meie tänases heitlikus teatripildis sündmuseks, mille suurust peab kinnitama lähitulevik.

Henrik Ibseni „Kummitused“ lavastab 24 aatat Pärnu teatris lavastajana töötanud ja neist 9 viimast aastat ka peanäitejuhi ametit pidanud Ingo Normet, lavastuse külaliskunstnikuks on Heli Tambur. Mängivad Tiia Kriisa, Ahti Puudersell, Andres Ild, Feliks Kark ja Tene Ruubel.

Kalju Pruuli fotod lavastusest:

„Kummitustega“ antakse 14 etendust, mida külastab 3413 vaatajat.

Ärklisaalis esietenduv Peet Vallaku „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ on aga juba kolmas kord, mil Pärnu teater selle materjali lavale toob – 1941. aastal esietendus „Punjaba“ Voldemar Laasoni lavastuses ning 1974 jõudis lavale Kaarin Raidi legendaarne „Punjaba“. Nüüd, 1991. aasta sügisel toob selle materjali Endlas lavale Priit Pedajas. Lavastuse kujunduse teeb lavastaja koos Jaak Heinaga ning selles lavaruumis on palju elemente, mis on tänukummarduseks samal suvel kaduvikku lahkunud Vello Tammele. Epp Pillarparti kehastab Liina Tennosaar, keda lavastuse mänguaastate jooksul vahepeal asendab ka Katrin Saukas. Niilast mängib Jaan Rekkor, Tiiskäppa Heiko Sööt, Helde Mari poega Jaak Hein ning Andres Pillarparti Priit Pedajas.

Jüri Tensoni ja Harri Rospu fotod lavastusest:

Enne, kui laseme kõneleda kriitikutel ja ajakirjanikel, toogem ära ka see, mida kirjutab „Punjaba“ kohta kokkuvõtvalt Triinu Ojalo raamatus „Endla Teater 100“:

Tuua taas lavale „Epp Pillarpardi Punjaba Potitehas“ oli Priit Pedajase poolt tõeline julgustükk. Kaarin Raidi 1974. aasta samanimeline lavastus läks teatriajalukku kui üks 1960.–1970. aastate teatriuuenduse märgilisi lavastusi ning lõi uuele katsetusele nõudliku eelpinnase. Esimesele „Epp Pillarpardi Punjaba potitehasele“ sarnaselt osutus teatrisündmuseks ka teine ja seda mitte mineviku varjuna, vaid täiesti iseseisva ja eriilmelisena.
Kõrvutamisest kaks Pärnu „Punjabat“ siiski ei pääsenud, ent üpris selgelt sai osutada kahe lavastuse erinevustele. Kui Raidi „Punjaba“ võtmeks oli mänguline tinglikkus, siis Pedajasel atmosfäär. Kriitika leidis uues „Punjabas“ soojust ja ehedust, mis oli tajutav ja nauditav nii nõudlikule teatraalile kui ka väiksema teatrikogemusega vaatajale. „Punjaba“ atmosfääri lõigi ehedus – potikojas kasutati päris savi, millest näitlejad lõid päriselt vaataja silme alla päris potte. See ei olnud mitte teatri vahenditega loodud tegelikkuse illusioon, kus potikedral võinuks ringi käia küll savist, aga juba valmis pott, vaid laval oli kõik samamoodi päris nagu väljaspool lavamaailma. Kuigi näitlejad olid õppinud saviga ümber käima, juhtus siiski vahel ka nii, et mõni pott ei tulnud välja. Seegi oli päris. „Punjaba“ sai vaataja jaoks erilise kohaloleku kogemuseks, võimaluseks olla osaline teatri ja pottide sünnil. Selles päris eheda hõnguga atmosfääris tegutsesid Punjaba perenaine ja tema kaks töölist ning harutasid omavaheliste suhete lõnga. Koomilisemate nootidega Jaan Rekkori meister Niilase ning Heiko Söödi sulase Tiiskäpa kõrval oli Liina Tennosaare Punjaba perenaine Epp peigmehekandidaate läbinägevalt tõsine ja asjalik. Täiesti oma osa oli lavastaja Pedajase ehk vana Punjaba peremehe pideval kohalolekul laval, mis lasi kõigel toimuda justkui tema korrastava silma all. Enn Lillemets kirjutas tunnustavalt Hommikulehes: „Oma äratundmisele on Pedajas suutnud teatri vahendeis anda jõulise plastilise väljenduse. Lavastaja ise on demiurgina etenduses kaasas olles toda erilist atmosfääri hoidmas ning oma kandle ja häälega timmimas. See on sarnane Jaan Toominga osale mõnes oma lavastuses.“ Pedajase töö premeeriti Eesti Teatriliidu lavastajaauhinnaga ning ühtlasi on „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ ainus Eesti lavastus, mis on võitnud Toruni maineka teatrifestivali peapreemia (1992).

Post: Rahva tõeline hääl 8. jaanuar 1994

„Punjaba“ lavastuse repertuaarist mahaminekut planeeriti Endlas nende mänguaastate jooksul päris mitmel korral ja kui ajaleheteateid uskuda, siis kuulutati ka mitmel korral välja. Ja nii on pisut segased lood ka selle lavastuse etenduste arvuga – Leida Taltsi 2000. aastal ilmunud raamatus „Pärnu teatrilugu 1875-1991“ avaldatud repertuaaritabelis on viimase etenduse kuupäevana kirjas 31. oktoober 1995, viimase etenduse numbriks 131 ja publikuarvuks 10935 inimest. Ühes hilisemas teatri võrguketastel leiduvas nimekirjas on etenduste arvuna kirjas 145 ja publikuarvuna 11825 inimest ning ühes hilisemas (ja allpool ära toodud) ajaleheartiklis öeldakse etenduste arvuks koguni 175. Olgu nende numbritega, kuidas on (ehk toob arhiivi- ja mälusügavustesse kaevumine neissegi mingil hetkel selgust), tegelikult ei lõppenud sellegi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehase“ lugu tol 7. detsembri õhtul 1997. aastal, sest 2002. aasta suvel jõuab sünnib see lavastus uuesti – nüüd aga hoopiski Saueaugu teatritalus. 1998. aastal kaduvikku lahkunud Heiko Söödi asemel mängib noort meistrit Tiiskäppa Tiit Sukk, ülejäänud trupi koosseis on sama. Ajalehes Eesti Ekspress ilmub enne Saueaugu etendusi Tambet Kaugema artikkel-intervjuu lavastaja Priit Pedajasega:

Palju savi ja vähe sõnu

Jaan Rekkor, kes teeb sõrmed saviseks potitreial Mihkel Niilase rollis, võrrelnud tögamisi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehase“ sellesuvist tagasitulekut korviässa Michael Jordani naasmis(t)ega palliplatsile. Detsembris 1997, kui vana Pillarpart lausus päris viimast korda “Nüüd on minek”, ja oksjonil pandi mehele potitehase viimane pott, ei olnud näiteseltskonnal pisimatki plaani selle artelliga veel uuesti kunagi kokku tulla. Asjalood kujunesid aga teisiti: möödunud kümnendi esimese poole Eesti teatri ilmselt kuulsaimat lavastust taasetendatakse tänavu 11 sumedal juuli- ja augustiõhtul Läänemaal Saueaugu teatritalus.
„Minu kõige koledamad teatrimälestused on seotud väga heade lavastustega, mis kauasest mängimisest on lihtsalt maha käinud,“ selgitab „Punjaba“ lavastaja Priit Pedajas vajadust lõpetada siis, kui lavastus on veel heas seisukorras. „Mäletan, et armastasin väga Adolf Šapiro kuulsat „Kolme õde“, juhtusin aga nägema ka ühte viimastest etendustest – ja see oli hale. Võrreldes sellega, mis oli alguses.“ Et asi niisama vinduma ei jääks, otsustasid „Punjaba“ tegijad 1997. aasta lõpus, et kuus mänguaastat ja 175 esinemiskorda on piir, millest ei tasuks üle minna. Edaspidist mängusoovi kahandas ka tõsiasi, et ülbete üheksakümnendate teiseks pooleks oli viieliikmelisest näiteseltskonnast jäänud Pärnusse vaid Jaan Rekkor ja Jaan Hein, teistel tuli aga etendusteks vahel sadade kilomeetrite kauguselt kohale sõita.

Idealiseeritud minevikuigatsus pole siiski tänavusuvise taaskogunemise ajendiks. „Vaatasime lavastuse tänapäevase pilguga üle – mingit muuseumi me näitama ei hakka,“ lubab lavastaja. „„Punjaba“ struktuur on väga keerukas ja samas kindlalt paigas, meenutades nii pigem isegi muusikapala. Meie taaskogunemist võib võtta soovina koos musitseerida, seda muusikapala uuesti mängida.“ Teleülesvõte, mis “Punjabast” sellel suvel tehakse, on legendaarse lavastuse „surnust ülestõusmise“ teine põhjus ja eesmärk.
Pärnu teatris valitses 1990. aastate alguses selline ajajärk, mida kutsuti hellitavalt „stabiilseks“. Lahtiseletatult väljendus see stabiilsus selles, et kõik mängisid hästi palju prantsuse komöödiaid. „Teatritöös puges hinge tüdimus ja tülpimus, ühtäkki sähvas, et viskaks muu töö praegu nurka, teeks „Punjaba“ ära,“ meenutab Pedajas.
„Olen seda vahel nimetanud teatrivajaduseks: see on tarvidus eemalduda rutiinist, teha päris oma lustiks midagi muud.“

Ühtlasi oli see suurte muutuste aeg – Rahvarinne oli juba tehtud ja kroon tulekul. „Eesti ühiskond oli siis täis lootusi. „Punjabagi“ kõneleb lootustest ja unistustest, ilmselt see oligi üks põhjusi, miks lavastus selles ajas publikut puudutas. Sellised kokkusaamised, kui lava ja saal hingavad ühte õhku, on harvad ja haruldased, aga neid tuleb siiski ette.“ Peet Vallaku (kel kodanikunimeks samuti Pedajas) novellil põhinev lavastus sai samas mänguline ja naljakas, mis köitis vaatajaid mitmetelgi rahvusvahelistel teatrifestivalidel. Valgevenest Grodnost toodi ära festivali „Balti Teatrikevad“ peaauhind, Venemaalt Leningradist „Baltiiski Domilt“ ning Poolast Toruni festivalilt grand prix – ja kes neid kõiki jõuakski kokku lugeda.
1991. aasta detsembrikuus esietendunud „Punjaba“ jõudis publiku ette iseäralikus mängupaigas, mida tol ajal kutsuti Pärnu teatris loengusaaliks ja millest hiljem sai ärklisaal. „Seda ruumi peaaegu ei kasutatud, kuid me tegime omal ajal seal proove O’Neilli „Saatuse heidikute kuuga“. See mängukoht meeldis meile pööraselt ja jäi painama.“ Teatris käinud remondi tõttu tehti „Punjabaga“ proove kus aga parajasti sai, trepiotstel ning muudes juhuslikes paikades. Loengusaalis hoiti range valve all sinna remondi ajaks toodud suure saali toole, mistõttu punjabalased pääsesid sisse alles üsna esietenduse eel. Seni käis lavastamine mälu järgi.

„Kohe alguses leppisime kokku, et olgu selles lavastuses palju savi ja vähe sõnu,“ muheleb Pedajas. Et osata laval selle rohke saviga midagi mõistlikku pihta hakata, käis näitetrupp proovide käigus külas Ungari Instituudi praegusel direktoril Urmas Bereczkil, kes on õppinud Firenzes keraamikat. „Käisime tema juures oma esimesi tunde võtmas – see oli põnev.“ Kuue mänguaasta jooksul etendustel valmis treitud sadadest savipottidest purunes kuulsas potiloopimisstseenis vaid paar-kolm.
Küll aga on ette tulnud mitmesuguseid muid veidraid seiku. „Pärast esietendust on lavastus alguses väga hell ja õrn, igasugused viperused mõjuvad rängalt. Mängides mõnda aega, see närv kaob, võtad asja juba rahulikumalt. Ükskord sattus „Punjaba“ vaatama saalitäis esimese-teise klassi lapsi. 20 minutit mängitud, esimesed tahavad pissile – ja siis läks voorimine lahti. Esimesed tulevad tagasi, järgmised lähevad, ja sedaviisi kogu etenduse.” Pärast etendust selgus karm tõde – õpetajad olid lugenud teatri müürilehelt „Pillarpardi“ „piilupardiks“ ning toonud lapsed teatrisse, uskudes siiralt, et tegemist on lastelavastusega, mille kangelaseks prääksuja nimega Epp.“

2002. aasta suvel Saueaugul ülesvõetud telesalvestust saavad soovijad praegugi ERRi portaali Jupiter vahendusel vaadata. Esimene vaatus:

Teine vaatus:

2001 Pärnu Postimehes ilmub alljärgnev artikkel:

Endlas algab uus ajastu

Pärnu Endla teater avab täna õhtul oma uuenenud maja uksed. Need, kes täna, järgmine nädal või kunagi hiljem - sündmusterohke detsembri jooksul või etendusterohkel jaanuarikuul - Endla maja (ja seda, mida me pakume) vaatama tulevad, kohtavad kaasaegset ja publikusõbralikku siselahendust, kogevad avara ja sõbraliku teatrikohviku hüvesid, näevad uuenenud suurt saali ning mõnegi asjatundja arvates Eesti võimsaimat blackboxi nimega Küün.
Kõike uut publik ei näegi, ja kõik pole valmiski. Siiski võib juba praegu öelda, et piltlikult tänasest, praktiliselt aga järgmise aasta algusest on Endla loometingimused tehniliselt niivõrd paranenud, et teatri arengus algab uus ajastu.
Järgmise aasta algusest selletõttu, et veel detsembris publiku ette jõudvad lavastused on ette valmistatud kahe maja vahelises vaakumis, kus üks rutiin oli katkenud ning teisele pole veel raamigi (maja kui sellist, vajalike tingimustega ruume ja nende kasutamistavasid) välja kujunenud. Mõnigi kunstiline detail on vahest pahtlitolmust veidi hallim, kui olnuks remondivabas hoones valminuna.
Kuid teadagi: mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks. Armsatest ja vajalikest asjadest hakatakse lugu pidama eelkõige siis, kui need asjad puudu või ära võetud on.
Nii on rõõm maja uuenemisest nii Endla seinte vahel kui ümber. Niisamuti avastas mõnigi Pärnu linna kodanik teatri alles siis, kui maja remondis oli.
Teatri tähendus linnaruumis tuli selgelt välja, kui remondiaegne katkestus jättis kultuurikalendrisse korvamatu augu. Selgus, et teater kannab Pärnuski olulist rolli, mida ei saa mõõta ainult publikuarvudes.
Seda imelikum on linna passiivne, mõnikord isegi vastutöötav roll Pärnu teatri arengus. Kuid see pole peojutt. Täna on juubel ja uue ajastu algus värskes majas.
Uus ajastu seab kõigile teatrimajas tegutsejatele paratamatu ja kohustava raami. Kui remondimehed, kelle näod on juba tuttavaks saanud, teatrist viimaks lahkuvad, jättes meile peaaegu täiusliku maja, ei saa me enamiku kunstiliste ebaõnnestumiste põhjuseks tuua tehnilisi piire. Nüüd peame süüdistama vaid iseenda loomingulist või administratiivset piiratust. Kuid loodetavasti ei ole selleks põhjust.

Ivar Põllu, Endla teatri dramaturg

Niisiis toimub 2001. aasta 8. detsembril Endlas teatri remondijärgne taasavamise pidu, mis algab lindi läbilõikamisega teatri sissepääsu ees, järgneb muusikali „Suvitajad!“ esietendus ning pärast etendust tähistatakse teatri 90. aasta juubelit.

„Suvitajad!“ on Sulev Nõmmiku ja Enn Vetemaa muusikalile „Suvitajad“ (1977) ja telefilmile „Siin me oleme!“ (1978) tuginev Enn Vetemaa ja Neeme Kuninga muhumuusikal Juhan Smuuli „Muhu monoloogide“ põhjal. Muusika autoriks on Ülo Vinter. Lavastaja Neeme Kuningas, kunstnik Marge Martin, näitejuht Tõnu Lensment, muusikaseadete autor Tõnis Kõrvits, kapellmeister Tõnu Rein. Mängivad Helgi Sallo, Jüri Vlassov, Piret Rauk, Feliks Kark, Lii Tedre, Arvi Hallik, Liisa Aibel, Simon Suviste, Martin Leesment, Silver Smeljanski, Tuudur Rekkor, Jalmar Väin, Meelis Sarv ja Ahti Puudersell.

Neeme Kuninga ja Enn Vetemaa saatesõna lavastuse kavalehel:

Kui kuulsime Raivo Trassilt, et Pärnu teater „Endla“ on huvitatud muusikali „Suvitajad“ taaslavastamisest, olime rõõmsad ja murelikud ühe korraga. Muret tekitas soov, et me algmaterjalist vastavalt aegade muutumisele niiöelda üle käiksime. Selge see, et kui lasta Kohviveskil tüki alguses kuulutada, et nemad „on Tallinnast, ja nõukogude“, oleks tegu absoluutse anakronismiga. Samal ajal on aga lood, millele toetume, tunnistatud eesti komöödiaklassikaks. Neisse tuleb suhtuda respektiga. Radikaalsed muutused võivad kõik rikkuda – vaataja pettub kergesti, sest inimloomusse on programmeeritud ka teatud konservatiivsus. Püüdsime siis säilitada karakterid oma põhiosas just sellistena, nagu neid teatakse-tuntakse, samal ajal aga muuta üsna kardinaalselt taustsüsteemi. Loomulikult polnud see kerge ...
Me poleks algtekstist ridagi muutnud, kui poleks olnud kaljukindlad, et Sulev ise (ja ilmtingimata!) istunuks heal meelel meiega ühise töölaua taha. Küllap tulemuski saanuks parem. Paraku aga saatus seda ei lubanud.

Neeme Kuningas
Enn Vetemaa

Nii ongi „Suvitajate“ kaasajastatud versioonis laval mitte Kohviveski, vaid Läpptopp, keda kehastava Helgi Sallo muljeid prooviprotsessist saab lugeda Pärnu Postimehes ilmunud intervjuust „Helgi Sallo mäletab eelmisi suvitajaid“. Tundub, et Helgi Sallo tõesti särab laval, lugegem kasvõi Toomas Kuter arvustust „Helgi Sallosse armu või ära“.

Ants Liiguse fotod lavastusest: