1920 Pärnu Näitlejate Ühingu ettekandel esietendub Endlas Matti Vuori kolmevaatuseline lauludega rahvatükk „Meie metsanurgas”, etendusele järgneb tants orkestri saatel. 30. oktoobri Postimehe Pärnu väljaandes ilmunud lühitutvustuses öeldakse see olevat üks parematest rahvatükkidest, „mida igal vaadata maksab“. Sama päeva Vaba Maa Pärnu väljaanne lisab lugejatele nii eelneval õhtul etenduvat „Kauka jumalat“ kui 31. oktoobri „Meie metsanurgas“ etendust meelde tuletades: „Nagu meil teatada palutakse, on saal mõlemil õhtul köetud“.

Lavastuse kohta me ajakirjandusest midagi rohkemat teada ei saa, kuid 2. novembril avaldatakse Vaba Maa Pärnu väljaandes pühapäevast etendus- ja piduõhtut kajastav noomiv artikkel:

Kord pidudel ei kannata viimasel ajal enam mingisugust arvustust välja. Ettekannete ajal on saalis kõiksugu segamist jälle kuulda – tihti joobnud isikute poolt. Korrapidajaid on küll, kuid ka neil läheb korrapidamine üle jõu, kui mitte kohe seltskond ise vahele ei astu. Kuid pühapäeva õhtu „Endlas“ trumpas senini olnud juhtumised üle. Ei oleks mitte uskunud, et meil kahejalgseid sigu on, sest teisiti ei saa neid nimetada, kes niisuguse häbematusega toime saavad, et etenduste ajal foiees saali ukse tagused täis oksendavad, kus siis rahvas üle peab käima. Kahju et neid isikuid kätte ei saadud. Siin on valju kohtu ja politseikaristusest veel vähe. Seltskonna häbi posti peab avalikult kinni naelutama kõik niisugused alatused ja selle kordasaatjad.“

1925 Endlas toimuval rahvaõhtul etendub 255 vaataja ees Emil Pohla komöödia „Tsirkusepreili“, mille näitejuhiks on Aleksander Teetsov.

2. novembril ilmub Vaba Maa Pärnu väljaandes rahvaõhtu kokkuvõte:

Rahva-õhtu „Endlas“.

Meil on tehtud algatus rahvaõhtutega, kus tahetakse pakkuda laiematele ringkondadele tõsist ning kerget lõbu segamini. Mineval laupäeval oli seesugune õhtu „Endlas“ rikkaliku mitmekesise kavaga. Oli segakoori laul, deklamatsioon, plastikatantsud, kupleed, naljavisked ning lustmäng „Tsirkusepreili“. Kõik ettekanded võeti vastu publiku poolt rohkete kiiduavaldustega.

Õhtu avas Helikunsti Seltsi laulukoor hra Kalbeki juhatusel. Koor laulis hästi neli tuttavat laulu, millidest sai korratud Soome komponisti Merikanto „Imatrale“. Peab ütlema, et Helikunsti segakoor on hästi arenenud ettekande võimises ja avaldab head distsipliini, jälgides juhataja näpunäiteid. See hea arenemine tuleb küll kirjutada juhataja arvesse. Deklamatsioon on meil ikka hea olnud teatrite-tegelaste käsitlusel. Samuti tegid ka lõbu mitmesugused naljavisked. Ka tõmbasid tähelepanu enesele plastikatantsud. See ala on meil veel nõrk, kuid ta hakkab arenema ning on meil seal andmeid prl. Lindau, Rogenbaum'i ja Sander'i isikutes, kes lubavad meile pakkuda tulevikus veel paremat. „Tsirkusepreili“ läks õige libedalt üle lava. Kahju oli, et pr. Tiimann'i sopraanisoolo ära jäi – ettenägemata põhjustel. Lõpuks peab tunnustama, et õhtu suutis luua publikus lõbusa meeleolu ja tabas niiviisi oma otstarbe, milline laseb loota, et tulevikus korduvad veel sarnased õhtud, kuid sooviks, et mõnes suunas ettekanded labasuse maiku ei omaks.                                                                              – ts

1937 esietendub Juhan Kihulase ehk August Mälgu komöödia „Häda õnnega“, lavastaja Eduard Lemmiste, kunstnik Uko Halla. Esietendusega tähistatakse Endla lavameistri ja näitleja Aleksei Rodionovi 45. tööjuubelit ning seetõttu leiab lavastuse eeltutvustustest ja kuulutustest viiteid juubelile: „Komöödia tegevuspaigaks on üks väikelinnu Eestis, kus keegi lesknaine elab oma täiskasvanud tütrega. Ühel heal päeval saavad nad Ameerikast korraliku dollarpäranduse. On loomulik, et see paiskab segamini nende rahuliku elu, tuues sinna põhjaliku pöörde. Nüüd algabki see häda õnnega, mis neile dollarite näol on kukkunud sülle. Komöödia on väga elava ja rohke tegevusega ning ilusate tüüpidega. Nali ja üldse koomiline element on esitatud üsna tugevasti ja õnnestunult. Juubelietendusel teeb kaasa kaitseliidu orkester, pakkudes nii vaheaja muusikat, kui ka komöödias tarvilikku lavamuusikat.“

Uuslavastusest rohkem pühendatakse esietenduse eel ajakirjanduses tähelepanu siiski tööjuubilarile:

Pärast esietendust pööratakse rohkem tähelepanu siiski lavastusele ja nii võtab „Häda õnnega“ lavastuse suisa kahes (peaaegu kattuvas) artiklis arvustada kirjanik ajakirjanik ja teatrikriitik Karl Ehrmann ehk Kaarel Eerme. Nii võime Uus Eesti 2. novembri numbrist lugeda:

„Häda õnnega“ Endlas.

Pühapäeva õhtul tuli Pärnu Endlas esietendusele J. Kihulase 3-vaat. komöödia „Häda õnnega“ A. Rodinovi 45 a. lavategevuse juubeliks. Publik reageeris kiitust jagavalt neile tabavaile ja värskeile-filosofeerivaile august-mälgulikkudele sõnastusile, mida tundmata autori, J. Kihulase, näidend peagu täis. Muidugi oli suur osa kiitust ka teose lavastusele ja mängule. E. Lemmiste lavastajana oli tarvitanud head realistlikku esitust, kui mitte arvestada teise vaatuse seda stseeni, kus lastakse Sinide juurde tulla armuavaldajaid lilledega. Jandi rõhutamiseks laskis Lemmiste tekstis ette nähtud nelja „siku“ asemel lavale tulla tervelt üheksa armu- ja rahavalulist. See rikkus ja mõjus labastavalt.

Kui nüüd peatuda osakandjate juures, siis tuleks esijoones märkida A. Mältoni Märt Saabarena (kojamees). Seda heatahtlikku viinakese armastajat hoovimeistrit andis A. Mälton edasi otse suurepäraselt, elavalt, usutavalt, väljaspool igasugust liialdust.

U. Halla mängus, kes, tõsi küll, ihnsat majaomanikku väga hästi kujutas, läks palju kaduma, sest ta liialdas.

Viiuldaja Leo Kadak H. Aare kätes oli sümpaatne, lahtine, vaba ja kaasaelav. Teised vähemaosalised, nende seas ka juubilar A. Rodionov, olid omal kohal, kuid ei pakkunud mänguga midagi erilist ja väljapaistvat.

Naisosadest olid peagu ühevõrdselt üle keskpärase tõlgendusulatuse Mari Sini ja ta tütar – Asta Villmann ja Ross Teder.

Omapäraseks „tumm-vaatuseks“, vahest isegi kõige uudsemaks ja haaravamaks, kujunes teise ja kolmanda vaatuse vaheaeg, mil lahtise eesriide juures näidati juubilari töö demonstreerimiseks lavaseinte mahavõtmist, uute asendamist, üldse lava kõrvaldamist.

Komöödia lõpul kogunes lavapere juhtidega lavale juubilari austama. „Vana Rodi“ sai hulga kingituste ja õnnitluste osaliseks. Tervitustelegramme oli mitu korda mitukümmend üle maa teatrirahvalt, teatreilt ja tuttavailt-sõpradelt. Ei puudunud telegramm ka sotsiaalminister O. Kaselt, kellega A. Rodionov 1918.a. 23. veebr. õhtul viis „Endla“ rõdule lehvima sini-must-valge lipu.

K. Ehrmann.

Sama arvustaja teises artiklis võetakse lavastus aga kokku nii:

„Kokkuvõttes keskpärase sümpaatse ajaviitetüki lavastus ja mäng tasakaalus, publik rahuldatud ja kiitust rohkelt. Ning igavust mitte põrmugi, tänu veel sellele, et viimasel vaheajal lavastaja andis tumm-vaatuse dekoratsioonide muutmise vaatamiseks ja A. Rodionovi töö mõistmiseks.“ („Häda õnnega“, Uus Eesti Pärnu Uudised 1. novembril 1937)

Statistikatabelid ütlevad, et „Häda õnnega“ mängiti kokku 6 etendust 1477 vaatajale.

1940 esietendub Konstantin Trenjovi näidend „Ljubov Jarovaja”, lavastajaks Eduard Lemmiste, kes nüüd kannab teatrijuhina komissari ametinimetust ning kunstnikuks Uko Halla, tänu kellele see nõukogude dramaturgia tippteos ka esimesena Eestis Endla lavale jõuab. Karin Kask kirjeldab näidendi Endlasse jõudmist Eesti teatriloo vihikute sarjas ilmunud raamatus „Esimene hooaeg 1940/41“ nii:

„1937. aastal sõitis Näitekunsti sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina end Pariisi täiendama teatri dekoraator Uko Halla. Samal ajal andis Pariisis külalisetendusi Moska Kunstiteater. U. Hallal õnnestus siin näha „Ljubov Jarovajat“, mille etendused anti „väga ärevas ja kärarikkas õhkkonnas ... Ägedaid meeleavaldusi kutsusid esile nii Nõukogude Liidu kui ka tsaari-Venemaa riigilipud, mis lavastuse käigus üle lava kanti. Mõlemal juhul kõlasid lippudele aplausid. Näitlejad käitusid väga tasakaalukalt ja rahulikult, ootasid ära kära ja demonstratsioonide vaibumise ning jätkasid siis rahulikult mängu.“ (E. Järs, Raskuste kaudu tähtede poole (käsikiri), lk 36-37.) U. Hallat lavastus kötis. Nii väga, et ta otsis üles Moskva Kunstiteatri näitlejad ja palus neilt näidendi teksti. Talle antigi see. Ja niiviisi pöördus ta Eestisse tagasi koos „Ljubov Jarovajaga“ ja mõtetega seda kunagi Pärnu laval näha.“ Nüüd, 1940. aasta sügisel, see teostuski.“

Näidendi teksti tõlkis eesti keelde aga seesama teatrikriitik ja literaat Kaarel Eerme, kellega kolm aastat tagasi toimunud „Häda õnnega“ arvustuste kaudu tutvusime. 1940. aasta 8. septembri Postimehes ilmunud hooajaplaanide tutvustusest võime lugeda:

„Üheaegselt ettevalmistustega hooaja avamiseks käivad „Endlas“ ettevalmistused teiseks lavastuseks, milleks on Nõukogude Liidu populaarse draamakirjaniku K. Trenevi viievaatuslik näidend kodusõja ainel „Ljubov Jarovaja“, mille teatrile tõlkis K. Eerme. „Ljubov Jarovaja“ kujuneb hooaja suurlavastuseks tänu teose kunstiküpsusele, tegelaste rohkusele ja poliitilisele põhilaadile. Olgu tähendatud, et sama näidend on võetud ka Riias ja Tallinnas mitme teatri repertuaari. „Ljubov Jarovajat“ on seni mängitud kõigis Nõuk. Liidu vabariikides ja Moskva Kunstiteatri poolt ka Pariisi maailmanäitusel 1937. aastal.“

Nimitegelast, õpetaja Ljubov Jarovajat kehastas Endla lavastuses Asta Willmann ning tema abikaasat Mihhail Jarovoid Paul Ruubel. Teistes rollides tegid kaasa pea kolmkümmend näitlejat ning lisaks veel hulk harrastajaid – tegu oli tõelise massilavastusega. Triinu Ojalo võtab raamatus „Endla teater 100“ lavastuse kokku nii:

„Lavastuses kujunes keskmeks Asta Willmanni kehastatud Ljubov Jarovaja isiklik draama ja tema kasv revolutsiooniga veendunult kaasaminevaks inimeseks. Kuigi Willmanni Ljubovi ja tema abikaasat mänginud Paul Ruubeli mängus oli psühholoogiliselt tõeliselt pingestatud hetki, oli lavastuse tugevaimaks osaks dünaamilised, värvikad ja elulised massistseenid arvukate harrastajate kaasategemisel. Lemmiste juhtimisel muutusid need mitmetelt elualadelt ja teatri suhtes erineva ettevalmistusega inimesed revolutsioonipäevade kaasaegseiks, kes kandsid lavale tõelist revolutsioonihõngu. „Ljubov Jarovaja“ kujunes esimese nõukogude hooaja õnnestunuimaks lavastuseks, milles isegi nõukogude filter ei suutnud lavastuse kunstilisi väärtusi nurjata.“

„Ljubov Jarovajaga“ anti 16 etendust 5420 vaatajale.

1942 esietendub Ladislaus Fodori draama „Suudlus peegli ees”, lavastaja Vladimir Laason, kunstnik Uko Halla. Riigikord on taas muutunud, sellest annavad aimu nii lavastaja eesnimemuutus kui kavalehe kakskeelsus.

„Suudlust peegli ees“ mängitakse 10 korda ning seda vaatab 4668 inimest. Milliseid mõtteid ja tundeid lavastus neis tekitas, seda laskem illustreerida kahel allpooltoodud kirjutisel:

1979 toob Ingo Normet Pärnu teatris lavale oma tõlgenduse Paul-Eerik Rummo näidendist „Tuhkatriinumäng”, mille kümmekond aastat varem Vanemuises etendunud lavastus Evald Hermakülalt kuulub eesti teatriloo tähtlavastuste hulka. Ingo Normeti lavastuse kujunduse loob Vello Tamm, mängivad Tene Ruubel, Jüri Vlassov, Arvi Hallik, Aire Johanson, Merike Tatsi, Juta Tints ja Tiia Kriisa. Perenaise rolliga pälvib Tiia Kriisa 1980. aastal Eesti Teatriühingu žürii eripreemia eesti nüüdisdramaturgia ühe nõudlikuma rolli omapärase lahendamise eest. Lavastusega mängitakse 28 etendust 10692 vaatajale.

Fotod lavastusest:

1986 esietendub Pärnu teatri juba kuues August Kitzbergi draama „Libahunt” lavastus, seekord Ingo Normeti töötluses ja lavastajakäe all. Ka selle lavastuse kujunduse teeb Vello Tamm, muusika loob Lepo Sumera. Teatri 75. juubelile pühendatud lavastuses mängivad Tiinat Katrin Nielsen või Juta Tints, Margust Elmar Trink, Tammaru peremeest Arvi Hallik ja perenaist Lii Tedre, Mari kehastab Aire Johanson, sulast Jaanust Mihkel Smeljanski ning vanaema Olli Ungvere või Lia Tarmo.

Viidates järgmisel aastal ajalehes Pärnu Kommunist ilmunud vestlusele Karin Kasega ning hilisemale eravestlusele Ingo Normetiga, kirjeldab Leida Talts selle lavastuse lugu raamatus „Pärnu teatrilugu 1978-1991“ nii:

I. Normeti katse tuua A Kitzbergi „Libahunt“ lavale mittetraditsiooniliselt ei õnnestunud. Kõnekas ja mõtterikas tragöödia tundus laval lihtsustatuna, lavaline lahendus paiguti melodramaatilisena. Kuid lavastusest jäi kõlama midagi üldinimlikku. Karin Kask ütles pärast „Libahundi“ vaatamist, et juba A. H. Tammsaare tegi ettepaneku selle loo pika ekspositsiooni ärajätmiseks ja lõpu kärpimiseks. Seda I. Normet oligi teinud. Teatriteadlase sõnutsi sai tema lavastusest kaasa hoiatuse: nii ei tule, ei tohi elada. Lavastus köitis teda oma sisemise aktiivsuse ja esiletõusva küsimusega – kuidas üldse olla, et elu püsiks inimväärsena. Kahest Tiinast (Juta Tints ja Katrin Nielsen) oli lavastuse laadile vastavam K. Nielseni tõlgendus.

I.Normet rääkis ise „Libahundist“: „Leidsin Tartu kirjandusmuuseumist käsikirjalise „Libahundi“ esimese versiooni, mida polnud kunagi lavastatud. Tegin täiesti uue seade. Asetasin rohkem rõhku tüüpidele, karakteritele, psühholoogiale. Jaanikustseeni jätsin ära. Muusika tellisin Lepo Sumeralt. Kahjuks jäin lavastusega poolele teele. Uut ei sündinud, vana ka enam ei olnud. Ka lavakujundus (lavakujundaja Vello Tamm) ebaõnnestus. Valmistasime suure hulga kivist müüre, mille pärast lavalt välja jätsime. Mängisime lihtsalt musta sameti vahel.“

Lavastust mängitakse 28 korda kokku 10324 vaatajale.

Fotod lavastusest:

2009 naiste vastusena menukale komöödiale „Testosteroon“ esietendub Joanna Owsianko avameelne näidend naistest „Tiramisu“. Enn Keerdi lavastatud ja Silver Vahtre kujundatud lavaloos astuvad Margus Vaiguri valguskujunduses ja Feliks Küti muusikalise kujunduse saatel lavale Karin Tammaru, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Kaili Närep, Triin Lepik ja Kaili Viidas.

2015 aastal esietendub Endla uue loomingulise juhi Ingomar Vihmari lavastatud Tennessee Williamsi näidend „Tramm nimega Iha“. Lavastuse kunstnik on Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa. Endla teiseks Blanche DuBois'ks saab Kleer Maibaum, Stanley Kowalskit kehastab Priit Loog. Teistes rollides Kati Ong, Märt Avandi, Karin Tammaru, Ago Anderson, Ahti Puudersell, Roland Leesment ja Ando Loosaar.