1910 Postimehe Pärnu väljaandes ilmub pikem artikkel, milles arutletakse Pärnu seltside, seltskonna omavaheliste suhete üle teatrimaja ehituse ja teatri loomise valguses. Lisaks tänuväärsele infole teatrimaja ehituse edenemise kohta on artiklis kirjas nii mõnigi õpetlik iva, mis veel tänapäevalgi olulistena tunduvad, seega olgu see artikkel siin täispikkuses ära toodud. Paksus kirjas sõnad on ajaleheski sõrendatult trükitud:

Teatrimaja küsimus Pärnus.

Meie noore kultura tähtsamaks küsimuseks on rahvateatri loomine. See küsimus ei ole ainult problemaatiline, mida jõudude vahekorrast aru saades, mõtlemise abil ära otsustada võidaks, vaid see on kõigepäält ka majandusline küsimus. Majandusline mitte ainult selle tõttu, et rahvateatri tähtsamaks eeltingimiseks teatri maja on, vaid ka selle maja, näiteseltskonna jne. üleval pidamine kopikate korjamise ja rublade lugemisega kangesti kokku kasvanud on.

Rahvateatri loomisel on Tartu „Vanemuine“ omale kõige sügavama põhja rajanud, teatrihoone rajamisega asja õigest otsast ja õigel ajal kinni haaranud. Kubermangu-linn Tallinn arutab alles teatrimaja plaanisid ja loodab suurte kärakoosolekutega teatrimaja ehituse eestvõitlejaid „julgustada“. Väikene metsatagune Pärnu vaatleb praegu „Endla“ seltsi uut teatri hoonet, mis katuse alla saanud – ilma meeleliigutuseta. „Igal linnul oma viis“...

Teatrimaja mõtet Pärnus on kaua mõlgutatud, kuid suuri laeneid ei ole see mõte kunagi löönud. Ei ole ülemaalisi korjandusi tehtud, isegi ülemaakondlisi mitte. Tartu „Vanemuisele“ heideti ette, et ta rahva kopikad omale meelitanud, et ta Eesti rahva vaeseks „kerjanud“. „Endla“ teatri ehitajatele seda etteheita ei saa, sääl on teisi hallikaid, teisi teesid tarvitatud. Kuid ka sellega ei olda rahul, tehakse etteheiteid, et see rahvalik ei olla. Seda küsimust siin puutumata jättes, kumb see õigem ja kõlblisem on, kriipsutame siin ainult seda alla, et tegija kunagi päältvaataja tahtmist täita ei saa.

Pääasi on, et teatrihoone ehitus otstarbekohane saab ja sarnasel ainelisel alusel, mis kindlust annab. Selles mõttes on Pärnu teatri hoone vististi kindlamal alusel ja vähemate muredega, kui ükski teine teatri hoone kodumaal.

Teatrimaja ehituses on esimene järk läbi: hoone on katuse all. Talve jooksul lähevad sisemised tööd järjest edasi. Varsti hakatakse keskkütet sisse seadma, milleks materjal Riiast juba siia jõudnud. Mida kaugemale ehitus nihkub, seda tähtsamaks muutub ehituse rahaline külg. Teatavasti seisab ehituse taga rohkearvuline toetajate ringkond, kes 50-100 rubla ehk rohkembki ehituse hääks laenata lubanud. Nagu meie kuuleme, on sarnaste lubajate arv 94. Nendest on 60 meest oma lubatud summad ära tasunud, kokku 5867 rubla. Pääle selle on veel väikeste annetuste näol ehituse kassasse natukene sisse tulnud. Üks kolmandik osa lubajaid ei ole seni aga veel mitte oma sõna täitnud, ehk küll ehitus juba katuse all on. Ettevõtte tähtsust ja meeste sõna silmas pidades, oleks küll kõigiti soovitav, et puuduvad summad pea ära toodaks ja ka uusi teatrisõpru toetajatena kaasa kistaks.

Teatrihoone üleskerkimisega ei ole teatri küsimus Pärnus kaugeltki ära otsustatud. Näiteseltskonna loomine ja sisemine korraldus ei ole mitte vähem tähtsad. Teartri publikumi kogumiseks ja kasvatamiseks tuleb tõsiselt mõtlema hakata, selles mõttes on meie vaimlised nõudmised alles palju madalamal kui mõneski teises väikelinnas ja alevikus.

Rahvateatri loomisega ja tegevusesse astumisega ei astu mitte ainult „Endla“ selts uude ajajärku, vaid uue teguri tõttu tekib üleüldse meie seltsi elus teatav pööre ja jõudude vahekorra muutus. Seltsid on sunnitud tööjaotuse põhjusmõttel oma töökava muutma ja ülesandeid kontrollerima hakkama. Kuidas meie seltside elu ja tegevus tulevikus kujuneb, seda on praegu raske ütelda, nii palju on aga selge, et meie suuremate muudatuste eel seisame. Ei oleks tähtsuseta juba varakult ühist töökava, ülesannete ja sissetulekute hallikate eelarvet üles seada ja selgitada.

Kui seltsid väljaspool seltskonda olevad asutused ehk ärid oleksivad, kelle ülesandeks oleks võistluse teel üksteise eest mõnusamaid suutäisi ära näpata ja seltskonda seltsi kasuks ekspluateerida, siis oleks täiesti loomulik, et seltside eesmärgiks peaks olema katsuda üksteist vastastikku hävitada ehk nõrgaks teha.

Kui meie aga sellele seisupaigale asume, et ilma keskpaigaks mitte seltsid ei ole, vaid seltskond, kellel mitmesuguseid tarvidusi täita, et seltsid seltskonna pärast olemas on ja neid mitmesuguseid tarvitusi täitma peavad: kui meie seda silmas peame, et ühe seltsi edu teise seltsi kulul ainult seda tähendab, et kõikuma läinud selts teatavaid seltskonna tarvitusi enam täita ei suuda ja seltskond on ainult kahju saanud. Siis mõistame, kuidas meie seltside vaheline olukord, ülesannete jaotus ja mõistlik korraldus terve seltskonna ja seltsielu seisupaigast nii väga tähtis on ja seda mitte omakasulise ärimõtte teenistusesse seada ei saa.

Kahjuks on aga Pärnus see Noa-aegne mõtteviis, et üks selts teise vaenlane ja võistleja on, õige tublisti veel moodis ja igamees näeb ainult oma seltsi edenemises tõsist edu.

Sellepärast tuleb ka rahvateatri loomist terve seltskonna seisupaigast ära otsustada, kuigi ta ühe seltsi eraettevõte on. Alles siis on temal õige kultuuraline tähendus.

1911 aasta tänasest kuupäevast on meil õiendada või ümber lükata kaks väära ajaloolist fakti. Esiteks – 2011. aastal teatri sajandaks sünnipäevaks välja antud raamatus „Endla teater 100“ on kirjas, et meie avalavastust „Libahunt“ mängiti vaid üks kord, 23. oktoobril 1911. Tegelikult mängiti seda aga kindlasti vähemalt kaks korda ja teine etendus toimus just 30. oktoobril 1911:

Teine väärinfo puudutab aga meie ajalootabelitesse (näiteks 2000. aastal välja antud Leida Taltsi raamatus „Pärnu teatrilugu 1875-1991“) kantud info, et 1911. aasta 30. oktoobril esietendus Endlas Sirandini ja Thibauti näitemäng „Kui naised nutavad“. Tõesti, ka 30. juunil toimunud Endla seltsi eestseisuse ja teatritoimkonna koosoleku protokollis seisab, et sellenimeline näitemäng Endla plaanides on, kuid tollastes ajalehtedes pole 30. oktoobri esietenduse kohta infot leida ja nagu kuulutustest ja teadetest loeme, siis tol õhtul mängiti Endlas „Libahunti“. Küll aga leiame 12. novembri Postimehe Pärnu väljaandest kuulutuse, milles seisab, et samal õhtul toimuval Pärnu Eesti kooli Seltsi piduõhtul sellenimeline näitemäng ette kantud saab. 15. novembri ajalehes ilmunud lühikesest peokokkuvõttest võime lugeda, et „ühejärguline näitemäng „Kui naesed nutavad“ õige palju nalja sünnitas,“ kuid ka siit ei ole lugeda, et tegu Endla teatri poolt ette kantud näitemänguga või esietendusega tegu oli.

1913 Postimehes ilmunud kirjas Pärnust saame aimu siinses seltskonna- ja teatrielus toimunud muutustest:

„Ei tea, kas teistes linnades seda ette on tulnud, et kunstnik enne Saksa seltsimajas sakslaste jaoks ja siis Eesti seltsimajas eestlaste jaoks etendusi annab. Meil on see wiis juba eluõiguse saanud. Ei ole huwituseta selle wiisi sündimiselugu tähele panna. Pärnus andis Italia ooperi seltskond Saksa kodanikkude klubis etendusi. Oli hää ooper. Kuid Saksa seltskond wõttis nõrgalt osa. Alles wiimsel õhtul, kui Eesti ajakirjandus selle nähtuse pääle sõrmega oli näidanud pidasid sakslased auasjaks saalt täis täita. Ooperite korraldajale pandi ette, et itallased ka „Endlas“ etendust annaks. Pika kahtluse järel – kardeti, kas „Endlas“ nii palju sisse tuleb, et kulud tasa saawad – andis korraldaja järele ja „Endlasse“ määrati kaks etenduse-õhtut. Sakste imestus ei olnud aga sugugi wäike, kui mõlematel õhtutel osawõtmine haruldaselt elaw oli: teisel õhtul oli saal puupüsti inimesi täis. Sakslasi oli nende hulgas ainult mõni üksik. Läbistikune sissetulek õhtu päält oli kaks korda nii suur kui Saksa seltsimajas. Ja nüüd tuleb ka klawerikunslnik Merowitsh mõlemate seltskondade jaoks kontserti andma.

„Endlas“ on sügisest saadik elukutseline näiteseltskond ametis. Ettekannete hääduse pääle on see lühikese aja jooksul tuntawat mõju awaldanud. Osawõtmine näitemängudelt on pisut nõrgem, kui seda eelarwe järel loodeti. See on esimeses joones kull kinematografide töö, sest need tõmbawad kõmutükkidega rahwast murdu kokku.“

1926 teatris toimuval mitmekesise ja huvitava eeskavaga segaõhtul (esi)etenduvad muuhulgas lühinäidendid „Roheline mask“ ja „Lobamokk“. Statistikatabelis on kirjas, et tol õhtul viibis saalis 128 inimest. „Rohelist maski“ esitatakse ka 4. detsembril toimuval vabatahtlike tuletõrjujate seltsi 61. aastapäeva peol ja see on ka kõik, mida me nende kahe lühinalja kohta teame.

1971 esietendub Mitch Leigh muusikal „Mees La Manchast“, lavastajaks teatri peanäitejuht Vello Rummo. Lavastuse kunstnik on Aime Unt, muusikajuht Olev Sööt ja liikumisjuht Kalju Saareke. Cervantest ja Don Quijote't kehastab Heino Arus, teenrit ja Sanchot Andres Ots ning Aldonzat Siina Üksküla ja Mall Sillandi. Teistes rollides astuvad üles Aarne Üksküla, Andres Ild, Arvi Hallik, Tanel Lään, Heino Uustal, Lembit Mägedi, Peeter Tedre, Peeter Kard, Artur Ots, Paul Mäeots, Murel Puusild, Ly Mander, Eha Sikk ja Ago Roo.

Operettide asemel paindlikuma vormiga muusikalide lavaletoomist vanade muusikaliste traditsioonidega Pärnu teatris põhjendas Vello Rummo pedagoogiliste kaalutlustega – muusikalised lavastused võimaldavad näitlejail end mitmekülgsemalt arendada ja avada –, samuti vajadusega pakkuda publikule sõnalavastuste kõrval ka muusikalist meelelahutust. Vestluses Leida Taltsiga ütleb Vello Rummo: „Kui opereti arendatum muusikaline dramaturgia asetab etenduse rangematesse raamidesse, siis muusikali tegevusliini lükitud laululis-tantsulised numbrid ühendavad episoodid küll ühtseks tervikuks, kuid jäävad ka mingil määral diskreetseiks etenduse muusikalis-dramaatilise vormi suhtes. Ja üldse – muusikal annab lavastajale ja näitlejaile vabamad käed väljendusvahendite valikul, muusikalis-dramaatiliste etenduste loomisel.“

Enne lavalejõudmist on „Mees La Manchast“ juba paar aastat Pärnu teatri repertuaariplaanides olnud, teater on Riiast (kus see muusikal esimesena Nõukogude Liidus lavale toodi) muretsenud teksti ja muusikalise materjali ning tellinud tõlke. Siis aga ilmneb, et „Mees La Manchast“ on ka Estonia teatri lavastusplaanis ning esietendub seal Sulev Nõmmiku lavastuses juba 1971. aasta veebruaris. Vello Rummo ei jäta muusikali Pärnus siiski lavastamata, kuid loomulikult jääb siinne lavastus nii muusikaliselt, aga ka lavastuslikult tallinlaste omale alla. Tõsi, Mall Sillandi pälvib Aldonza kehastamise eest 1972. aasta vabariiklikul noorte lavajõudude ülevaatusel esemelise kingituse. Lavastust mängitakse vaid 16 etendust kokku 4532 vaatajale.

1992 esietendub Mika Waltari komöödia „Käbi kukub“, mille lavastab Vello Rummo ja kujundab Marju Pottisep. Mängiad Feliks Kark, Tiina Vilu, Elmar Trink, Jaan Rekkor või Enn Keerd, Andres Ild, Heiko Sööt või Raido Keskküla, Peeter Kard, Rein Laos, Margus Oopkaup, Ahti Puudersell, Heino Uustal ja Maimu Pajusaar. Antakse 29 etendust 5361 külastajale.

Arvustaja ütleb pärast esietendust, et lavastus pakub võimalust toredateks karakterrollideks ning need ongi Vello Rummo lavastuses sündinud: „Laval on situatsioonikoomikat, äratundmisrõõmu meie raskes ajas, tänuks saali naerupahvakud. „Käbi kukub“ kukub õigesse kohta: inimene vajab naeru praegu rohkem kui kunagi varem, just sellist tervistavat, kus sees äratundmisrõõmu oma maa elu-olust...“ (Grete Naaber „Ärge tehke tööd!“, Pärnu Postimees 7. novembril 1992)

Endla hooaega kokkuvõtvas ülevaateartiklis sõnab teine kriitik: „Kelmikomöödiaks tituleeritud „Käbi kukub“/---/ kisub vägisi tõdemusele, et kelmis maailmas peabki olema kelm, ja mida suurem, seda parem. Autor ise ehk ei tahaks seda, aga pikareskse traditsiooni jõud käib temast üle. Ja „Käbi kukub“ on žanripuhas, traditsiooniline komöödia, mille tüübistik ja intriigiehitus on loendamatutest eelkäijatest tuttavad. Aga need vanad klotsid on siiski nii oskuslikult kokku laotud, et kuigi lahendust aimad, vaatad näidendit huviga. Kuivõrd materjal on parem kui „Perekonnaisas“, on parem Rummo autoritruu lavastuski. Ja jälle žanripäraselt: pahe müttab ja rähkleb mõnuga, voorus on igav. Peakelmitari mängib külalisena TPÜ diplomand Tiina Vilu, kes lavalist kogenematust arvestades teeb oma osa korralikult ära. Päris sõiduvees on aga teised kelmid – Feliks Kark, Elmar Trink, Jaan Rekkor või Enn Keerd. Samas kui positiivsemad tegelased (Andres Ild ja Ahti Puudersell) ei pääsegi teatud „sissekirjutatud“ puisusest. Inglid võivad särada maalikunstis ja muusikas, teater oma kontrasti- ja pingeihas kipub soosima kuradeid.“ (Jaak Rähesoo „„Endla“ oh-aeg“, Sirp 23. juulil 1993)

Tänase postituse lõpetangi fotodega lavastusest „Käbi kukub“. Vaadake, kas leiate neilt üles selle lavaloo inglid ja kuradid ning tunnete ära näitlejad – näiteks Jaan Rekkor ütles mulle, kui talt selle lavastuse kohta pärisin, et mõned kolleegidki ei tundnud teda Kangi-Kalle rollis laval ära :)