13. november — Endla Teater

1914 „eesti algupäraliste õhtul“ esietendub Jüri Orugsaare komöödia „Teder mulle, suled sulle“. Selle 1889. aastal kirjutatud taluolustikku ja raha- ning südameabielu käsitleva algupärase komöödia lavastab sel korral Endla näitejuht Karl Jungholz. Sama näitemängu on Endla seltsis mängitud juba enne teatri loomist ning aastapäevad enne Jungholzi ka Aleksander Teetsovi poolt, kes 1920ndate alguses selle komöödia taas lavale toob.

Jungholzi-aegsest „Teder mulle, suled sulle“ lavastusest pole aga suurt midagi teada, kui mitte arvestada pärast algupäraliste õhtut ilmunud lühiteadet, millest loeme, et:

1920 Pärnu Näitlejate Ühing kannab Endlas ette Carl Karlweisi naljamängu „Väike mees“, mida sama päeva Postimehe Pärnu väljaandes tutvustatakse nii:

„Väike mees“

Karlweisi 4 vaatusline naljamäng, mida „Endlas“ täna ette kantakse, on rahvatükk, mida iseäranis nüüd eelolevate riigikogu valimiste pärast suure lõbu ja hea meelega vaadata maksab. Kõige parempoolsem mees, vabrikuomanik Rohrbeck, kes oma tütre ja sugulase ainult rikastega paari paneb, nagu seda tema isagi teinud ja kelle uks sellest üleastujale majas ainult väljapoole lahti läheb, leiab valimiste eel sööda, millega valijate hääli võita: „Väike mehe heaks peab ometi kord midagi tegema!“ Majaomanikkudele öeldakse aga: „Maksud maha, üür üles.“ Mees ostab väikemehe käest neljakordse hinna eest saapad, teiselt linnupuuri, kolmandalt sineli, et „saapaid sineli sissemässitud linnu puuris hoida.“ Siis hakkab „väikemees“ oma käe peal valima minema. Mäng toob hea nalja ja terava pilkega kõiksugu valimise konksusi ette, kus kord rikas mees, siis jälle „väikemees“ välja visatakse, armukadeduse abil sihie jõuda püütakse, lastele ja omale valimise läbi teed õnnele lahti murtakse, töö himu kaotatakse jne. Seal juures on etteastuvad kujud oma narrustega nii naljakad, et naeruerkudele raskeks läheb töö.“

Kuulutus Kaja Pärnu väljaandes 13. nov. 1920

Täpsemat infot lavastuse kohta me esietendusele eelnevaist ajalehtedest ei leia, aga see on üsna tavaline – enamasti piirdutaksegi lavaloo lühildase ümberjutustusega ning kui just mõnd teisalt tulnud staari lavale ei astu, siis näitlejaist eeltutvustuses juttu ei tehta. See jääb arvustuse hooleks. Aga tundub, et Näitlejate Ühingu ettevõtmisi ei võeta isegi nii palju arvustada, et konkreetsete isikuteni jõuda. Nii annab Vaba Maa Pärnu väljaanne 16. novembril vaid teada, et laupäeval oli etendus ja üleüldiselt võib mänguga rahule jääda ning et teistkordsel ettekandel läheb see kindlasti muidugi ladusamalt. 17. novembri Kaja Pärnu väljaanne on pisut enamasõnalisem:

Pärnu Näitlejate Ühing

on oma repertuaari lõbusa näidendi „Weike mees“ võtnud, mida laupäeval „Endlas“ ettekanti ja mis tabavalt praegust valimise-eelset aega riivab. Seltskonna huvitus teatri vastu on kasvanud ja Näitlejate Ühing peaks omalt poolt püüdma ka pakkumistega täieneda, et teatri armastajad ettekannetest rahuldatud saaks. Oleme küllastatud liialdustest, soovitav on, et neist vabanetaks, muidu saab näidend jandi ilme. Niisama peab tähendama, et „Endlas“ võib näha alati ühte ja sedasama krimeerimist mõnede osaliste juures. Muidu võib „Weike mehe“ ettekannet rahuloldavaks pidada ja soovitada ettekande kordamist.

Cupido.

1921 Anna Heisler-Altleisi külaskäiguetenduste teisel õhtul kantakse ette Ferenc Molnári „Kurat“, mille Pärnu Näitlejate Ühing oli esietendanud juba sama aasta veebruaris.

16. novembril avaldab Vaba Maa Pärnu väljaanne Altleisi kahe külaskäiguetenduse kohta ka lühikese arvustuse, kust saame teada, et mõlemal õhtul astusid lisaks külalisnäitlejannale üles ka kohalikud mehed Reiman, Pulst ja Siig. Teiste näitlejate kohta infot ei leidu. Arvustus ise aga kõlas nii:

Teaater.

Laupäeval kanti ette näitlejateühingu poolt Endlas, pr. Heisler-Altleis'i osavõttel, G. Wiedi ja J. Perersen'i lustmäng 4 waatuses „Esimene viiul“. Tükk oma sisu ja maitse poolest on üks parematest lustmängudest olnud „Endla“ repertuaaris. Nimi, tütre Anna, osas esines pr. Altleis, kes Tartust siia sõitnud oli, et kahes mängus kaasa mängida ja publikumile kunsti suhtes midagi paremat pakkuda, kuid rahva osavõtmine oli haruldaselt leige. Pr. Altleis'i mängu peensuste ja tehnika kohta ei ole midagi, peale kiituse, ütelda, kuid – ta ei rahuldanud siiski mitte publikumi täiel määral. Meesterahva kuju tuli liig koomilisena välja ja teiseks, ta väline kuju halvas noore, kavala ja energilise neiu oma. Apteeker Clausen— is. Reimann, on kõikides osades peaaegu ühesugune. Läheb nagu grammofoniga.
Hansu osa oli liiga wäikene. et midagi ütelda. Õpetaja Möller — is. Pulst'il ei tuleks mitte „mokke“ ia suud täispuhuda niipalju. See viga on tal igas osas märgata. Ka ühesugune „unterohvitseri“ toon domineerib igakord. Loomaarst Dilling – is. Siig'il on palju „knihvisi“, mis igalpool mitte kohased ei ole ja tihti liialdatud. Publikumi võib ju „lõbustada“, aga kas see ka igalpool köidab, on teine küsimus. Pühapäeval kanti ette Franz Molnar'i mäng, 3 vaatuses „Kurat“. See on üks raskematest ja parematest mängudest üleüldse. Raske on iseäranis kuradi osa. Kuradi osas mängis is. Kull siiski paremini eelmistest kordest, võis enam-vähem rahule jääda, näitlejateühingu seisukohast väljaminnes, kuid päris seltskonna kuradis jäi ta siiski kahvatuks ja sellest tüüpusest kaugele. Hans – is. Reimann oli samasugune, kui laup. Clauseni osaski. Üks toon ja hääl. Kunstnikku ei saanud temast kuidagi enesele ette kujutada, vast ainult valge vest ja frakk. Jolantha osas oli pr. Altleis oma kuju ja mängu poolest täiesti hea. Teised osad olid enam-vähem tähtsuseta.

—rt—

1932 esietendub kodusaalis O. Schwartzi ja O. Matherni komöödia „Poksimeister“, lavastajaks Ralf Opsola. Ka selle lavastusega antakse päris esimene etendus aga juba päev varem Sindis. Selliste väljasõiduetendustel esi-esietendunud uuslavastuste esietendustega kodusaalis puutume me läbi Endla aja ja loo kokku päris mitmetel kordadel, kuid millegipärast on ametlikesse dokumentidesse esietendusena kantud enamasti siiski esimene kodusaalis mängimise kord. Ja nii me saame varem toimunud esmaesitusest tihtipeale teada alles ajaleheteateid sirvides. Nii annab ka 13. novembri Vaba Maa Pärnu väljaanne teada, et:

Naera kas või surnuks.

Täna „Poksimeister“ esietendusel.

R. Opsola Pärnule kohendatud naljand „Poksimeister“ tuleb esietendusele täna õhtul kell 8. „Poksimeistri“ peaomaduseks ja halvaks küljeks on, et ta ei lase publikut sugugi puhata, vaid sunnib kogu etenduse kestvusel naerma.
„Poksimeistri“ ettekandel Sindis ähvardas publiku lakkamatu naer saalis ülekaalu võtta ja etenduse varju jätta, ent sellisena ta ongi mõeldud teatri repertuaaris.

Ja tegelikult saame ajalehtedest tihtipeale teada ka lavastuse täispika nime. Näiteks „Poksimeistri“ puhul kohe kahes versioonis:

Ka selle lavastuse puhul pole kavalehte säilinud, nii saame tema osalistestki teada vaid arvustuse kaudu ja õnneks on Karl Meimer 15. novembri Pärnu Päevalehes ilmunud arvustuses ka mõningaid näitlejaid maininud:

Poksimeister.

O. Schwartzi ja G. Matherni jandi esietendus.

Janditükkide sarjas ei ole „Poksimeister“ halvemaid, meenutades jandimeistrite Arnold ja Bachi komöödiaid, ent sisuline külg jääb siiski nõrgemaks. Jandis on situatsioonide leidlikkust, tabavat nalja ja mürtsu ja sellisena, kui ajaviitetükk, on ta määratud enam naeru- kui kunstimeeltele. Endla, võttes selle tüki oma repertuaari, on peamiselt arvestanud ta rahvaliku menuga ja esietendus oli lubavalt – hoogne. Lavastaja Opsula sai oma ülesandega selle tüki lavale toomisel mainimisväärselt hakkama. Üksikuid vigu võis tähelepanna kostüümides ja grimmi tarvitamises, mis olid paiguti puudulikud, paiguti liialdatud, samuti dekoratiivne raamistik oma tühjusliku lihtsusega ja kahvatute värvidega jättis õõnsa mulje, ent need, teatri ainelistest võimalustest ja võimatustest tingitud defektid mahaarvatud, oli liikumine laval ja osade käsitamine läbiviidud tervikuliselt, tarviliku hoo ja koomiliste momentide ilmeka rõhuga. Tegelaskond oli üldiselt mänguühtlane, kellest vajab väljatõstmist Siig kui tüki kandvam koomik. Ainult need liig sagedased sülesärtsud vastu põrandat oleks võinud, kas päris ärajääda või harvemad olla. Muidu oli valepoksija Sprotmanni osa ta tõlgitsusel õigetes kättes.
Sprotmanni abikaasa Adele E. Mägi kehastusel oli omalaadselt tabatud, kuid üleminekutes andis ennast tunda ebakindlus, eriti pausidel. Opsula poja Fritzi osas oli läbimõeldud ja õieti tabatud tüüp, mida peab ütlema ka preili Luhatantsijannast. Tossikese mehe kuju andis Sagor Wippermanni osas. Rahule võis jääda ka prl. Maasikuga Sprotmanni tütrena – ainult grimm oli vahakujuline ja ei sobinud hästi. Kahvatuks jäid Sprotmanni osanik Libe (Willemson) ja proua Wippermann (E. Roo).
Esietendus näitas, et „Poksimeister“ on väga sobiv kergesisuliseks rahvatükiks ja saab vist seisma rahvaetenduste repertuaaris pikemat aega.

K. M.

Nii rõõmsalt lavastusega siiski ei läinud, 19. novembril toimus lavastuse teine koduetendus ning kui uskuda meie statistikatabelit, siis nii ka jäi – tabel ütleb, et lavastuse kaht etendust vaatas 502 inimest. Tundub, et seda kõige esimest Sindis antud etendust pole ka statistika tegemisel arvesse võetud.

1935 noorsoolavastusena esietendub Andres Särevi dramatiseeritud Ferenc Molnári jutustus „Pál tänava poisid“. Lavastajaks Kristjan Hansen, lavakujundajaks Uko Halla. Mõlemad teevad lavastuses ka näitlejatena kaasa ning nagu me kavalehe puudusel arvustusest teada saame, mängib lisaks neljale-viiele Endla trupi liikmele – nende hulgas näiteks Aleksander Vimm – kaasa ka hulk Pärnu koolipoisse.

Lavastuse eelteade 12. novembri Pärnu Päevalehes:

Endla teater

„Pal tänava poisid“ noorsoole

F. Molnári „Pal tänava poisid“ on populaarsemaid noorsoojutte tänapäeval. Kes meie noortest et ole lugenud raugemata huviga seda juttu. Ja mitte ainult noored. Ka täiskasvanud köidab see raamat samavõrd. Nii on ka mõistetav see suur huvi, mis valitseb selle jutu lavalise ettekande vastu. A. Särevi õnnestunud dramatiseeringus on seda mängitud vististi kõikides kodumaa linnades.
„Pal tänava poisse“ mängitakse Endlas järjest kahel päeval: kolmapäeval, 13. nov. ja neljapäeval, 14. nov. algusega kell 5 p. l. Need mõlemad etendused on reserveeritud peamiselt algkoolidele, mispärast ainult neljapäevasele etendusele on vabamüügile („Kultuuri“ raamatukaupluses) lastud mõnikümmend pääsetähte. Kolmapäevasele etendusele et jätkunud aga ühtegi pääsetähte vabamüügi jaoks. Troostiks neile, kes ei pääse kahele esimesele etendusele, olgu tähendatud, et lähemal ajal (vististi reedel, 15. nov.) on „Pal tänava poiste“ kolmas etendus, millele on võimalik lasta pääsetähti vabamüügile juba palju suuremal arvul.

Paar päeva hiljem saame leheteatest lugeda, et kolmas etendus toimub siiski järgmisel nädalal, kuid lisaks ilmub 14. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes ka lavastuse arvustus:

„Pal tänava poisid“ „Endlas“

„Endla“ tänavuse esimese lasteetendusena lavastati kolmapäeva õhtul F. Molnari „Pal tänava poisid“ A Särevi dramatiseeringuna. Tegelastena esinesid nel- viis „Endla“ pere liiget ja suur hulk Pärnu koolipoisse. Näidendi lavastas Kr. Hansen. Dekoratsioonid U. Hallalt.
A. Särev on nimetatud jutust teinud siiski üsna ahta ja kõhnakese kokkuvõtte, sest lugemisel jääb „Pal tänava poistest“ hoopis sügavam ja suurem mulje kui Särevi dramatiseeringu nägemisel. Muidugi ei saa kõiki raamatus esinevat kuhjata lavale, kuid üht-teist siiski veel pidanuks lisama, et anda kogu loole rohkem sisu ja mõtet. Lavastajana Kr. Hansen oli teinud kohati õige korralikku tööd, kohati aga vilksatas ka momente, mis ei sobi antavaga, või mis tahaksid enam rõhutamist. Kindlasti tuleb jätta ära tolle väiksemehe „kasanoovalik“ pilk üles ja alla sellele dr. Gerebi toaneitsile ja ka elumehelik laul selle järele. Naljakas see ei ole ja lastele ka ei sobi, milleks ta siis? Samuti tahtnuks näha enam hoogu ja elulisust ungari poiste sõjamürinas. Olgu siis nii – edasitagasi marssiga piigid vastamisi, aga mitte kui mingit võimlemisharjutust, vaid ikka sõda meenutavat.
Liigselt proosalikuks tegi lõpu Ats Feri, kes võiks vähem kordi toonitada, et tema on süüdi väikese Nemecek Ernö surmas.
Muidu on käesolevas näidendis „Endla“ esituses ka õige häid momente Nii punakraede laagripilt oli lavastuselt suurepärane, samuti mõjus tüki lõpupilt väga mõjuvalt kirikukellade helina ja muusika juuretoomisega. Üldse on teose lõpp rahuidee propageerijana noorsoo kasvatuslikust seisukohast tervitatav.
Dekoratiivselt ei jäta „Endla“ „Pal tänava poisid“ ka midagi soovida. Vast ehk ainult värvi ja elu lisada koolituppa, mis nüüd oli äärmiselt primitiivne.
Osalistest Kr. Hansen õpetaja Raczina oli omal kohal. Samuti U. Halla Ats Ferina, kuigi soovinuks tugevamat, väejuhile kohasemat häält. Esimeses etteastes tundus ka tublisti närvlikkust, mis aga hiljem kadus.
Otse üllatuse aga valmistas noor Matsi „Endla“ koorist Janos Bokana. Tema mängus oli küllaldast distsipliini ja hoogu, ainult nõrk hääl ei lasknud kõike lausutavat pääseda mõjule. Võib olla, muusuguse publiku juures küll, aga algkooli õpilaste iseloomuliku „sumina“ tõttu oli see siiski vähe võimalik. Üldiselt meie õppiv noorsugu omab siiski küllaldaselt korratunnet. Silmad veel vaid üksikuid, kes vaheaegadel mitte ei saa jätta põrandal liugulaskmist ja teiste tõukamist, millele aga õpetajad kasvatajad võiksid panna enam rõhku. Poistest olid kõnesolevas näidendis õige tublid Nemecsek, Kolnay, Weisz ja veelgi mõned teised, eriti aga väike „Neeme“, kelle nime kahjuks ei tea. Samuti oli tubli ja otse vanamehelikult tragi too „Tuksirügemendi“ väikemees, kelle kõrval näitleja ja Vimm vana slovakk Jano osas paistis lapsikult abitu ja mannetuna.
Üldiselt võib „Pal tänava poisse“ soovitada õpilasile kui üsna õnnestunut. Igale ütleb ta midagi, vaja ainult näha.

E. J.

Aleksander Vimm slovakk Janekina ja kaks Pärnu koolipoissi ning üks pärnakast koer lavastuses „Pál tänava poisid“.

Lavastust mängitakse kokku neljal korral ja seda vaatab 1941 inimest.

1958 esietendub Lydia Koidula „Säärane mulk“ – kutselise Endla algusest lugedes neljas ja Endla seltsi loomisest lugedes kuues selle näidendi lavastus meie teatris. Seekord on lavastajaks Enn Toona ning kunstnikuks Edgar Sõõro. Jumestuse ja parukad loob Louise Vallimäe. Mängivad Paul Ruubel või Uno Loit, Maret Simmo, Maimu Pajusaar, Selma Sõõro, Ilmar Toomla, Uno Loit või Roland Engman, Kaarel Kõive ning Roland Engman või Enn Samlik.

Sellest lavastusest kõneledes vahendab Leida Talts raamatus „Pärnu teatrilugu 1878-1991“ vestlust lavastaja Enn Toonaga:

E. Toonat veetlesid teose huumor ja probleemide kaasaegsus. Lavastades näidendi satiirilise komöödiana, rõhutas E. Toona inimese hindamist tema enese väärtuste järgi, tegi naeruväärseks harimatuse ja kangekaelsuse, vanadest eelarvamustest kinnipidamise. Osatäitmistest kordaläinumaks võib pidada U. Loidi Peeter Pinti, „iseenese tarkust“ täis talumeest, kes alahindas kooliharidust, kuid sattus just seetõttu naeruväärsesse situatsiooni. M. Simmo Anne oli siiras oma talunaiselikus kavaluses, huumoriküllane ja pilkejanuline, kui tarvis mehele aru pähe panna. Üllatavalt hea oli S. Sõõro Jütsina, andes ehtsalt-siiralt edasi väikese poisi mõttemõlgutusi.

„Säärase mulgiga“ antakse kokku 34 etendust ning seda näeb 6624 inimest.