12. november
1921 Vanemuise tuntud näitlejanna Anna Heisler-Altleisi osavõtul ja Pärnu Näitlejate Ühingu esitusel etendub Endlas Gustav Wiedi ja Jens Peterseni neljavaatuseline lustmäng „Esimene viiul“, mille Näitlejate ühing juba eelmise aasta detsembris selgeks on õppinud ja esitanud.
Juba 9. novembril ilmub Vaba Maa Pärnu väljaandes lühiteade:
12. novembri ajalehes antakse sellele lisaks teada, et:
Nagu kuuleme, kavatseb pr. Heisler peale mainit õhtute veel paariks nädalaks Pärnu jääda ja paar ettekannet lavastada. Loodame, et mitte keegi, keda näitekunst huvitab, täna ja pühapäev Endlast ei puuduks.14. novembril aga peab Vaba Maa Pärnu väljaanne teatama:
Tundub, et leige osavõtt ja näiteühingu ning Endla seltsi oamvahelised segadused jätsid katki ka Anna Altleisi plaani Pärnus uusi lavastusi välja tuua.
1931 aasta tänase kuupäeva kohta ütleb meie repertuaarinimistu, et esietendus Hugo Raudsepa „Põrunud aru õnnistus“. Jälgi ajades selgub aga, et see lavastus jõudis Endla lavale siiski juba kaks kuud varem – kuud tähistavates rooma numbrites on tabelis lihtsalt I ja X ära vahetatud. Seega teeme taas tabelisse parandusse ja liigume edasi.
1933 pärast päeval toimuvat kontserti jõuab õhtul koduses teatrimajas esimest korda publiku ette Otto Hesse ja Max Alsbergi draama „Eeljuurdlus“, mille tegelik esietendus – nagu ajaleheteadetest loeme – toimus juba 4. novembril külalisetendusena Sindis. Nii kirjutatakse 4. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes:
„Eeljuurdlusele“ „Endla“ on püüdnud anda parima ettevalmistuse. Lavastaja on teinud kõik, et tükk pälviks autorilt antud tõe ja elulisuse. Sindi publikul võimaldab täna õhtul seda tööd näha ja hinnata esimesest käest. Pole ju „Eeljuurdlust“ veel „Endlas“ jõutudki lavastada. Sindile on „Endla“ viinud ikka oma parimad palad. Teiseti ei taha see olla seegikord.
8. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmunud Endla uudistes annab teatribüroo aga teada, et:
10. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmub veel üks eelteade:
„Endlas“ tuleb „Eeljuurdlus“ rahvaetendusele eelseisval pühapäeval kell 6 õht. Pääsmed 35 ja 25 snt. ühes riidehoiuga. Pääsmed müügil „Esto-Muusikas“.
Laupäeval, 18. skp., külastab „Endla“ „Eeljuurdlusega“ Lihulat, mängides seda tükki sealse tuletõrje üh. saalis.
Tundub, et hoolimata rahvaetenduse soodsamatest piletihindadest ei kiirusta pärnlased siiski uue lavastuse pileteid ostma, sest ka järgmistel päevadel annab teatribüroo etendusest ajaleheteadetes aina tungivamalt teada. Etenduse päevalgi ilmuvas tutvustuses püütakse rõhuda lavaloo huviäratavusele ja seosele kohalike oludega:
Ilmselt see ka mõjub, sest 15. novembril antakse teada, et:
Pühapäeva õhtul mängitakse „Endlas“ „Eeljuurdlust“ teist korda. Esietendusel sai ta rohkearvuliselt publikult kõigiti sooja hinnangu.Samas lehenumbris ilmunud arvustusest saame teada, et ka kriitik hindab uuslavastuse heaks ning et „Eeljuurdluse“ lavastajaks ja üheks osatäitjaks on Voldemar Laason, kujundajaks Uko Halla ning mängivad Veera Luur, Jakob Küüts, Hugo Malmsten, Ralf Opsola, Aleksander Vimm, Elsa Maasik, Henn Aare, Hilda Sooper, Manivalde Mitt, Helene Perens ja Salme Lott:
„Eeljuurdluse“ kohta on meie statistikatabelis kirjas, et selle viit etendust vaatas kokku 2211 inimest.
1987 jõuab Pärnu teatri lavale Hella Wuolijoe „Niskamäe noorperenaine“, lavastajaks Vello Rummo ning külaliskunstnikuks Maimu Vannas. Mängivad Enn Keerd, Siina Üksküla, Margus Oopkaup, Lii Tedre, Merike Tatsi, Juta Tints, Olli Ungvere, Selma Ruubel, Helle Kuningas, Maimu Pajusaar, Eha Kard, Peeter Kard, Elmar Trink, Artur Ots, Anu Heinsalu, Jaak Hein, Lembit Mägedi, Lia Tarmo, Andres Ild, Rein Laos ja Peeter Volmer.
Laskem lavastusest kõneleda allpooltoodud arvustusel ja fotodel ning kui need loetud-vaadatus, siis ka lavastusel endal – selle salvestus on kenasti Rahvusringhäälingu arhiivilehel vaatajaid ootamas.
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_huge.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_huge.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
_large.jpeg)
„Niskamäe noorperenaist“ mängiti 49 etendust ja seda nägi 27732 inimest.
2005 esietendub muusikaline lavastus „Mis värvi on vabadus“. Mati Undi „Mõrv hotellis“ tekstidel ja 1960. aastate biitmuusikal põhineva lavastuse teeb teatri peanäitejuht Tiit Palu ning kujundab Silver Vahtre. Laval rokivad koos näitlejate Tambet Selingu, Ireen Kenniku, Helle Kuninga, Carmen Mikiveri, Kaili Närepi, Katrin Valkna, Ahti Puuderselli ja Jüri Vlassoviga ka Feliks Kütt, Raido Kurri, Karl Laanekask ja Tauno Aints „Genialistidest“.
Triinu Ojalo raamatus „Endla Teater 100“:
2004. aastal Endla teatri peanäitejuhiks saanud Tiit Palu lavastuse „Mis värvi on vabadus“ vastuvõtt oli üpris ambivalentne. Lavastus ei mahtunud ühegi olemasoleva nähtuse alla eesti teatris ning mitmed teatrikriitikud ei osanudki päris täpselt lavastust kuhugi paigutada ega õiget tõlgendusnurka leida. Samas võib seda näha ka komplimendina lavastusele, mille uudsuses oli midagi väga stiilipuhast, isikupärast ja värskendavat.
Lavastaja Tiit Palu on ühes oma intervjuus rääkinud, et alusmaterjaliks oleva Mati Undi jutustuseni „Mõrv hotellis“ olevat ta jõudnud pooljuhuslikult. Oli soov ühendada kriminaalne süžee ja 1960. aastate muusika, Undi tekstini viinud aga laulude kaudu hotelliteemani jõudmine. Lugu käivitavaks sündmuseks oli mõrv, mille pealtnägijaks sattunud noormees võttis endale sündmuse uurija ja hotelli päästja rolli. Tegevuse käigus hakkas valitud osa ähmastuma, kuna ta sattus jälitajana ka ise tagaaetava rolli. Ometigi polnud Palu lavastuses lugu peamine – olulisem kui narratiivi edastamine või elulisus, oli teatrile omase esteetika abil vahendatud ja esitatud seisund: muusika, valgus, tekst, lavakujundus ja pantomiim panustasid kõik lavastuse tervikusse ühtmoodi intensiivselt, kandes eneses võrdselt nii lugu, meeleolusid, seisundeid kui ka allegoorilisi kujundeid.
Lavaloos kuulis elavas esituses paljusid kuuekümnendate aastate eriilmelisi poplugusid nagu „Üks imelik masin“, „Naer“, „Maailm ilma armastuseta“, „Kosmos-Maa“, „Tants kestab veel“ jmt. „Mis värvi on vabaduse“ näitlejad ei rääkinud laval väga palju, esitades vaid üksikuid lühikesi dialooge ja monolooge.
Kõik muu tekst kostus lindilt jutustaja häälena – kõike teadva, kõike määravana, mille taustal näitlejad tegutsesid. Huvitav oli muusika ja teksti vastasmõju: laulude näiline optimism ja tunnetatud vabadus suhtes Undi sünge tekstiga tõid üksteisesse kaasa üsna ootamatuid seoseid ja tundetoone.
Kivisildnik Mis värvi on mõrv? Vabadus?
Andres Laasik Mati Unt kummitab Endla laval
Kati Murutar Lugemisteater kultuuripalees
Ja lõpetuseks Madis Kolk festivalile OmaDraama 2006 kutsutud lavastuste tutvustuses :
Kuna vabaduse deklareerimine on enamasti vaid õõnes loosung, võib ka lavastuse pealkiri väljendada nii tegijate eufoorilist enesepeegeldust kui ka umbusku vabaduse võimalikkuse suhtes. Eksperimendialdis Tiit Palu ei ole naiivset loo- ja tähenduseusku. Ta tõukub reaalsusest, milles kõik on juba ammu ära olnud, et nüüd vaid iseennast tsiteerida. Selles mõttes on Mati Undi lühiromaani „Mõrv hotellis” peategelane, kes näeb aknast mõrva ning muutub seda uurima asudes ise jälitatavaks, lavastajale otsekui metateatraalne alter ego. Ega asjata ei huvita teda „tähenduste kaotamine” ja „igavuse-esteetika” (antud juhul mõistete ja tööriistade, mitte hinnanguliste kategooriatena). Ja see protsess ei alga laval, vaid tunduvalt varem.
Seepärast ümbritseb lavastuse saamislugugi hämar jälgede segamine ning vandenõuteooriad. Lavastaja olevat tahtnud ühendada kriminaalset süžeed ning head muusikat, mille otsingul mõeldud koguni Raimonds Paulsi peale, Undi tekstini viinud aga laulude kaudu hotelliteemani jõudmine. Osalt nagu soovitus, et ei maksa nähtusi üle tõlgendada, kuhjata tähendusi sinna, kuhu neid tarvis pole. Seda võimendab ka Palu hoiak kuuekümnendate võitlusvaimu suhtes. Ta paneb osa kriitikuid uskuma, et mässab selle vastu, jättes lahtiseks, milline peaks välja nägema see mässuvastane mäss. Erinevate tõlgenduste ettesöötmine peaks laskma neil üheaegselt lahti laotuda. Ja seda lavastus ka võimaldab. Ta ei paiska üle rambi mingeid manipuleerivaid hoiakuid, millega vaataja peaks suhestuma hakkama, vaid mõjub rohkem meditatsiooni taustana.
Palu otsingud ei kattu publikuenamuse unistustega. Küllap paljud kasutaksid sellega silmitsi seistes „igavuse-esteetikat” ka hinnangulises tähenduses. Lavastajana võiks ta selle üle uhkust tunda, teatrijuhina ei saa ta seda endale lubada. Ja nõnda võikski „Mis värvi on vabadust” nimetada nii meisterlikuks keskkonnalavastuseks kui ka osavaks turundustrikiks.
Kriitikas on avaldatud arvamust, et muusika saatel raamatu ette lugemine aitab kultuurist kaugenenud inimesi kirjanduse juurde tuua. Selline kuuldemänguvorm oleks siiski vaid pool võitu. Olgu Undi teos omas ajas kuitahes murranguline, tänases päevas sulandub see rohkem ikkagi lavalt kõlava kuuekümnendate popmuusika nostalgiasse.
Leidlikum on see nipp aga just teatrikeele populariseerimisel. Kui maksumaksjat eksperimendid ei huvita, siis riigiteatris ei tohi seda talle pahaks panna. Publikut alavääristada oskab igaüks, sageli minnakse ka manduva kokkuleppe teed, loobudes oma aadetest ning hakates pakkuma seda, mida „publik soovib“. Leidlikumad teevad aga mõlemat ning nõnda pakubki „Mis värvi on vabadus” „igaühele midagi” jättes seejuures kõigile alles ka nende vabaduse.
„Mis värvi on vabadusega“ antakse 17 etendust 4156 vaatajale.