See on kaasahaaravalt koomiline ja liigutavalt südamlik lugu ühe ema ja tütre erakordsest sidemest, mis säilib kõigi elu ja armastuse keerdkäikude kiuste ning aitab mõlemal leida tee mõistmise ja läheduseni.

Rääkisime lavastajaga, mis ajendas teda seda materjali lavale tooma ja mis mõtted see temas tekitanud on.

Kaili Viidas: „Lavastajana kütkestavad mind sellised materjalid, mis oma olemuselt on näitlejaile huvitavad mängida ja muidugi meeldib mulle ka, et materjalis on mingisugune nii-öelda „maagiline teine” sees. Ja mulle tundub, et „Helluse keeles” on just sellised rollid, et seda materjali peaks just nende pärast tegema.

Selles loos on suhted ja tegelaste omavahelised keerdpunktid sellised, mis mind väga kõnetavad. Põhiteema on minu jaoks ema ja tütre suhe. See, mismoodi me emade ja tütardena üksteist vastastikku väga tugevalt mõjutame, kuidas see nii-öelda mentaalne nabanöör on ema ja tütre vahel olemas kuni elupäevade lõpuni.

„Helluse keeles” pöörab pilgu just nimelt inimsuhetele. Kogu innovatsioon liigub justkui selles suunas, et inimestel peaks olema aina rohkem ja rohkem aega üksteisega koos olla, nad peaksid aina vähem tööd tegema, aina vähem tegelema mingite tüütute kohustustega või ülesannetega, mis neile inimestena võib-olla nii palju ei paku. Aga kas me ka teeme seda? Me peaksime saama keskenduda rohkem sellele, mis meile oluline on. Inimeste vahelistele suhetele. Aga sageli unustame, et see on just see, mille pärast me elame. Ja „Helluse keeles“ räägibki nimelt sellest, kuidas me peaksime väärtustama neid suhteid tegelikult IGA PÄEV.

Veel tahaksin ma selle materjali ja lavastusega seoses rääkida elu kvaliteedist. Elu kvaliteedist – rõõmust, valust, naljast, möödarääkimistest, isekusest, hoolimatusest – ja igas tema hetkes. Sellest, kuidas mõista, et teekond on elu osa. Et ei ole nii, et ma sõidan näiteks punktist Linn punkti Maa ja vot siis seal maal hakkab mõnus olema! Aga äkki see sõit on ka lahe? Ehk on selle tee peal väga tore sõita, seal mingisuguseid asju avastada, mingeid jutte selgeks rääkida.

Väga tähtis aspekt selle materjali juures on elukaaslase leidmise aspekt. Just nimelt see, et millal on õige aeg või millal on õige aeg mööda lastud või kas üldse on mingit õiget aega olemas? Ja see, kuidas me kõik tahame, et me eakatena oleksime vitaalsed ja rõõmsameelsed ja oskaksime uuesti armuda, kui meil parasjagu võib-olla seda armastust ei ole. Et me ei kardaks armuda, ei kardaks, et see suur tunne võib uuesti peale tulla, mis sest, et me võib-olla pole enam selles eas, milles esimese armastaja mõistes peaks olema... Või mismoodi üldse märgata seda, et ma olen valmis armastuseks, et ma olen avatud selleks, et seda teist inimest näha enda kõrval. Ja kui ta on minu kõrval, ükskõik millises eas me siis pole, kas ma siis ka oskan teda näha? Näha teda ja seda mida ta tahab, mida ta vajab, millest ta unistab, milles ta tuge vajab, mida ta minuga koos teha tahab, mis on see meie ühine asi? Ka see otsimine ja leidmine on väga oluline teema selles materjalis.“