Käivad uuslavastuse „Üksik“ proovid
Septembris Endla Küünis esietenduva draama-komöödia
„Üksik“
trupil on
käimas veel enne suvepuhkust tihe prooviperiood.
Küsisime lavastaja Enn
Keerdilt, kuidas lavastusprotsess on sujunud ja mis mõtteid see materjal on
temas tekitanud.
Mis Sind selle materjali juures kõnetab?
Eelkõige kõnetab selle näidendi emotsionaalne rikkus. Siin põimuvad eksistentsiaalne kurbus ja poeetilised tundetoonid ning üsna karmikoeline huumor. Kogu lugu on kantud suurest sisemisest intensiivsusest ja tegelaste vahelised pinged ja konfliktid jõuavad vaatajani läbi nauditava dialoogi.
Mis muudab selle näidendi eriliseks, millest see lugu räägib?
Eriliseks muudab selle näidendi juba tegevuspaiga valik. Tegelased on asetatud üksikule saarele ilma võimaluseta sealt lahkuda. Mitte just kõige ratsionaalsema inimtegevuse fooniks on lummavalt kaunis, kuid ohte täis loodus, mille mõõtmatu väe ees inimesed endid üsna abitult tunnevad. See näidend räägib kahest väga erineva elukogemuse ja maailmatajuga naisest, kes saatuse tahtel on sattunud äärmuslikku situatsiooni, millest elusa ja tervena väljatulek eeldaks koostööd ja teineteise toetamist ning mõnedest oma tõekspidamisest loobumist. Paraku on nende tõekspidamised paljudes asjades liiga vastandlikud ja seetõttu on konfliktid, mis sageli omandavad vägagi agressiivseid vorme, kiired tekkima.
Mis on „Üksiku“ sõnum, mida inimesed sellest võiks õppida/kaasa võtta?
Näidendi sõnum on selge ja üheselt mõistetav. Meie, inimesed peame õppima oma egost vabanema ja arendama empaatiat ning proovima näha teisi inimesi mitte vaenlaste ja konkurentidena, vaid samasuguste mõtlevate ja kannatavate olenditena, nagu me ise oleme. Seda ka sel juhul, kui meie arusaamad maailmast kokku ei lange. See on lugu sellest, et inimene ei saa ilma teise inimeseta hakkama. Eriti olukorras, kus meile tavaliselt turvatunnet pakkuv tehnika üles ütleb ja me jääme looduse meelevalda. Siis selgub, kui lähedane teine inimene, liigikaaslane tegelikult on.
Kuidas on sujunud lavastusprotsess?
Siiani on prooviperiood kulgenud ladusalt ja näidendi tõlgendamisel trupil erimeelsusi ei ole. Eeldan, et kõige komplitseeritumaks kujuneb lavastusprotsessi lõpuosa, mil näitlejate mäng ja vajaliku atmosfääri loomiseks kasutatavate tehniliste vahendite võimalused peavad ühtseks tervikuks sulanduma.
Eelkõige kõnetab selle näidendi emotsionaalne rikkus. Siin põimuvad eksistentsiaalne kurbus ja poeetilised tundetoonid ning üsna karmikoeline huumor. Kogu lugu on kantud suurest sisemisest intensiivsusest ja tegelaste vahelised pinged ja konfliktid jõuavad vaatajani läbi nauditava dialoogi.
Mis muudab selle näidendi eriliseks, millest see lugu räägib?
Eriliseks muudab selle näidendi juba tegevuspaiga valik. Tegelased on asetatud üksikule saarele ilma võimaluseta sealt lahkuda. Mitte just kõige ratsionaalsema inimtegevuse fooniks on lummavalt kaunis, kuid ohte täis loodus, mille mõõtmatu väe ees inimesed endid üsna abitult tunnevad. See näidend räägib kahest väga erineva elukogemuse ja maailmatajuga naisest, kes saatuse tahtel on sattunud äärmuslikku situatsiooni, millest elusa ja tervena väljatulek eeldaks koostööd ja teineteise toetamist ning mõnedest oma tõekspidamisest loobumist. Paraku on nende tõekspidamised paljudes asjades liiga vastandlikud ja seetõttu on konfliktid, mis sageli omandavad vägagi agressiivseid vorme, kiired tekkima.
Mis on „Üksiku“ sõnum, mida inimesed sellest võiks õppida/kaasa võtta?
Näidendi sõnum on selge ja üheselt mõistetav. Meie, inimesed peame õppima oma egost vabanema ja arendama empaatiat ning proovima näha teisi inimesi mitte vaenlaste ja konkurentidena, vaid samasuguste mõtlevate ja kannatavate olenditena, nagu me ise oleme. Seda ka sel juhul, kui meie arusaamad maailmast kokku ei lange. See on lugu sellest, et inimene ei saa ilma teise inimeseta hakkama. Eriti olukorras, kus meile tavaliselt turvatunnet pakkuv tehnika üles ütleb ja me jääme looduse meelevalda. Siis selgub, kui lähedane teine inimene, liigikaaslane tegelikult on.
Kuidas on sujunud lavastusprotsess?
Siiani on prooviperiood kulgenud ladusalt ja näidendi tõlgendamisel trupil erimeelsusi ei ole. Eeldan, et kõige komplitseeritumaks kujuneb lavastusprotsessi lõpuosa, mil näitlejate mäng ja vajaliku atmosfääri loomiseks kasutatavate tehniliste vahendite võimalused peavad ühtseks tervikuks sulanduma.