Milline on sinu isiklik seos Pärnu lilleturu ja selle müüjatega?

 Minu seos on põhimõtteliselt see, et ma kõnnin sealt mööda iga päev, kui ma tööle lähen ja mulle tundus see koht huvitav lihtsalt.

 Miks?

Minu jaoks oli seal palju hämmastavaid detaile – esiteks see pühendumus oma tööle, mis neil lillemüüjatel on olnud. Sealt on nüüd paljud surnud, nagu Pilvi, üks meie tegelane, ka ütleb, et lahkunuid on üle kümne. Et sealt on läbi käinud neid tädisid päris palju, kelle jaoks see on olnud aastatepikkune töö. Ja siis see, et viimased kakskümmend või kolmkümmend aastat ei ole lillede müümine enam sellisel kujul tulutoov, mis ta võib-olla alguses oli. Elu on muutunud ja see väljendub seal. See, kuidas Eesti on muutunud üheksakümnendate algusest, mis oli selline väga tormiline ja huvitav aeg. Seega ta kuidagi räägib ka Eesti lugu – mis aegadest me oleme läbi tulnud. Alguses ise lillede kasvatamine, siis see, et piirid läksid lahti, Hollandist hakkas tasapisi tekkima seda kaupa, ise kasvatamine muutus mõttetuks. See on minu arust hästi huvitav jälgida, kuidas majandus või elu muutus. Mitte ainult lilled ja lilleturg, vaid tegelikult kõik kaubandus ja müümine, mõtted sellest, kuidas on muutunud need külapoed, väiksed poed, mis mingitel hetkedel on olnud mingite kohtade süda ja siis nagu kuidagi vaikselt laiali lagunenud, inimesi ei ole enam. Kõik see lõppemine ja muutumine, mulle tundub, et mingi lõpu tunnetus on seal sees. Ma ei kujutanud ette, et meie teemaga seonduv on nii eksistentsiaalne – muutumine ja lõppemine ja surm. Aga on ka mingid hästi toredad ja naljakad lood ja inimeste elu, mis sellest välja tuleb. Kuidas see on mööda läinud. Ja üldse elu mõtestamine, oma funktsiooni – siit see eksistentsialism tulebki sisse –, oma koha mõtestamine maailmas. Kui nad räägivad, kuidas vahepeal on miinus-miinus-miinus-miinus, et sa istud seal ja mitu päeva ei ole ühtegi lille müünud. See motivatsioon hommikul üles ärgata, tulla ikkagi kohale ja teha seda tööd edasi – selle ees nagu ikkagi tekib mingisugune väga suur aukartus. Ja samas tuleb sisse ka mingi sotsiaalne funktsioon. Tsiteerides Pilvit: minu kodu on ju siin. Et kui ta oli kodus vahepeal, siis tal süda ei pidanud vastu, aga lilleturul käivad teised inimesed, ajavad paar sõna juttu, sa ei ole nagu päris üksi kõige sellega, mis sinu elus on. Me tahame liikuda küll sinna, et oleks elektrooniline kassa, see on mõnes mõttes mugav, et sa pea kellelegi silma vaatama, aga teisest küljest, kui seda kohustusliku kontakti inimesega – kas või poes või lilleturul või ükskõik kus –, sul ei ole päeva jooksul, siis… Päris paljude inimeste jaoks on see võib-olla ainus kontakt, mis tal on päeva jooksul võimalik. Et kõige elektrooniliseks tegemine on ka mingisugune sotsiaalsuse kadu, millest on kahju.

Ja siis on hästi huvitav see kogukond, mis on olnud seal ümber ja mingil kujul ilmselt on tänaseni. Nad ütlevad ise ka, et nad teavad, kes sealt mööda kõnnivad ja samas meenutavad üheksakümnendaid, mis tundub mulle kui hiljem Pärnusse tulnule selline huvitav õnneaeg. Kui Viljandis on sügiseti pika laua peod, niisugune kogukondlik tore tunne ja pidu, siis mulle tundub, et Pärnus seal lilleturu ümber võib olla üheksakümnendatel toimus midagi sarnast.

Proovides me oleme rääkinud, et meie eesmärk ei ole kunagi olnud öelda, et lõpetage lilleturu lammutamine. Minu meelest ongi hästi huvitav tõmbepunkt selle asja juures, et ka nemad, kes nad räägivad sellest, oma elutööst, saavad täiesti aru ja teavad, et see on vältimatu, et lammutatakse. Sest see maa on juba planeeritud mingi muu asja jaoks, mingi ärimaja või mis sinna tuleb ja sa tead, et nii läheb. Mõnes mõttes nagu inimese elugi – sa tead, et see nii läheb, sa tead, et ühel päeval sa sured ära, aga teisest küljest see ei tähenda, et sul ei oleks kahju, ikkagi on kahju, et surm tuleb. See mingisugune lõpu ootus, et nad on seal veel viimaseid päevi ja me ka kõnnime sealt mööda ja näeme, et praegu nad veel on, siis vahepeal vaatame ja kirjutame üksteisele, et mis toimub, täna ei olnud kedagi – see nagu kuidagi annab sellele lilleturule mingisuguse isikustatuse.

Mul oli seda materjali – lavastusteksti või tekstiraamatut – lugedes ja esimeses proovis käies küll see tunne, et kohutavalt palju, isegi pisarateni, saab nalja ja samas on ikkagi väga kurb ka.

Seal vist jah hakkab väljenduma mingi isiklik traagika või mingi selline asi. Ma ei tea, millegipärast on kujutlus, et kui laval on mingid kuulsad ja suured ajaloolised isikud, presidendid ja poliitikud ja lauljad, siis nende elus peaks olema nii palju rohkem mingisugust sisu või tausta või sügavust, aga millegipärast me mõtleme, et on kummaline ja naljakas, kui me räägime teatris lillemüüjatest, laulame ja räägime spetsiifiliselt nende igapäevaelu mingitest tahkudest. Aga samas kui palju on meil dokumentaalnäidendeid erinevatest lauljatest ja ajaloolistest tegelastest, kellest iganes. Ja nende puhul me ei mõtle, et oot, aga miks temast lavastust teha? Mulle tundub, et iga inimese maailm, iga inimese universum on nii huvitav, et sellest on võimalik teha lavastus ja minu meelest ei saa kuidagi karta või naeruvääristada seda sügavust, mis sellest tekib. See, et on naljakas ja samal ajal ajab nutma, tekibki sellest, et kõikide inimeste elu on huvitav. Keegi ei ole olulisem kui keegi teine – lõppkokkuvõttes me kõik sureme. Ja minu meelest see ongi tegelikult ju lahe, et elu väljendub igal pool ja selle elu raskus või traagilisus või keerdkäigud väljenduvad igal pool, mitte ainult siis, kui sa oled kuulus või ajalooline isik. Loomulikult on ajaloolised isikud hästi olulised ja loomulikult on neilt hästi palju õppida, nende erilisust ei saa alahinnata. Aga ei saa ka alahinnata iga teist inimest maailmas.

Kuidas proovides läinud on?

(Mõtleb pikalt.) Ma proovin leida aspekte, mis on lugejale huvitavad. Mis pakub inimestele huvi?

Hääl kõrvaltoast: Näitlejad.

Jah. Kuidas neil see tekst pähe jääb?

Ahah. No seda dokumentaalteksti ehk siis päris inimeste juttu – seda, kuidas nemad jutustavad, nende kõne rütmi – tundub, et on keerulisem õppida küll, kui näitekirjaniku kirjutatud teksti. aga seda muidugi võiks näitlejate endi käest küsida, kas see tõesti on nii. Mulle tundub, et see on keerukas just sellepärast, et päris inimesed ei mõtle nii loogiliselt kui näitekirjanik kirjutab, näitekirjanik puhastab tekstist välja igasugused poolikud mõtted ja katkised laused või mõttehüppamised ja sõnakordused, valed sõnakasutused ja -mugandumised, mis õigekeele mõttes on halb stiil. Dokumentaalteatris just need annavadki karakterit edasi, aga sellise teksti õppimine on suhteliselt keeruline.

Näitlejale annab selline üles kirjutatud tekst selle, et võib-olla tema tegelane ei sünnigi mitte neist lausetest, mis tegelane ütleb, vaid pausidest või sellest poolikust või parasiitsõnast …

Jah. Või sellest, et ta kunagi ei lõpeta lauset või ei lõpeta mõtet või ta mingeid sõnu ei leia kunagi – mingid sellised asjad muutuvad olulisemaks. Ja teisest küljest on tegelikult seda taustamaterjali rohkem ja võib-olla su fantaasia töötab teistmoodi.

Keda üldse peaks huvitama mingi lugu, mis räägib nii spetsiifiliselt Pärnust?

Esiteks ma näen, et see materjal kõneleb tegelt laiemalt kui ainult Pärnu. Aga mulle tundus ka, et teater võiks rääkida oma linnast, oma linnaga, oma kogukonnaga. Märgata mingeid asju, mis on just meile olulised. Võiksime olla head üksteise vastu selles pisikeses ökosüsteemis. Pärnu kesklinn on just praegu silmnähtavalt muutumas, uue silla ehitamiseks lammutatakse iga päevaga midagi – oli maja ja enam ei ole maja. Ja inimesed tunnetavad seda muutust. Meie jaoks oli selle lavastuse tegemine ajatundlik just sellepärast, et me teadsime, et mingil hetkel Pärnu lilleturg lammutatakse, mõte lilleturust lavastus teha on mul olnud mingi kaks-kolm aastat. Ja nüüd kõlksub lavastus hästi kokku ka nende teiste linnas toimuvate muutustega. See on selline Tetris, mida ei saa ette ennustada.