Kuidas Endlasse ja selle lavastuse juurde helisid looma sattusid ja milline on „Dip“ muusikalise kujunduse loomise lugu?
See on tegelikult minu teine etendus Endlas, esimene oli Noormetsa „Kajakas“ aastaid tagasi, aga keegi soovitas mind Toomas Saareperale ja nii ma siia sattusin. Ma ei tundnud lavastajat enne siia lavastusprotsessi tulekut. Kõige keerulisem on saada aru lavastaja stiilist ja käekirjast, sellest loodavast stilistikast, et mida see etendus vajab, mis on see muusika roll seal või nende helide roll ja mis on üldse selle etenduse lõhn või maitse. Kui sellest aru saan, siis on edasi juba palju lihtsam. Siis saab valida sobivaid instrumente. Esimene asi on just see õhustiku, selle aroomi ja maitse tabamine, mis protsessi käivitab minu jaoks.

 Millise sisendi või suuna on muusika loomisel andnud lavastaja Toomas Saarepera?
Tegelikult on ta päris vabad käed jätnud, olid ainult mõned vihjed, aga üldiselt mulle tundub et tema viis asju teha on lasta asjadel juhtuda. Mulle tundub, et lavastaja on õnnelik, kui asjad juhtuvad ja ka nendel helidel on ta lasknud juhtuda. Kuid siiski on olulised mingid rõhukohad etenduses, mida muusikaga toetada v kommenteerida on vaja. Arvan, et ma ei ole päris helilooja, mind huvitab draamalavastuste puhul just sellise helikujunduse loomine, mis oleks mõnevõrra peidetud - nagu filmimuusika, mida ei peagi otseselt mäletama, aga mis võib kohati väga jõuliselt olustikku kujundada…need võivad olla ka üksikud tämbrid siit ja sealt või helid, aga mitte tingimata muusika.

 Milliseid tundeid "Dip" jaoks loodud helipilt vaatajates tekitada või võimendada võiks?
Seda ei tahaks ära määratleda. Arvan, et muusikat tehes olen justkui kahetises olukorras, et ühest küljest tuleb see läbi minu enda, aga teisest küljest pean käima seda saalist kuulamas justkui vaataja kõrvadega. Aga mis minu jaoks teeb huvitavaks nende helidega mängimise on see, et helid on mingis mõttes nagu aroomid, et meil võib olla väga tugev mälu mingi lõhna osas, mis võib täiesti ootamatult tabada mingi mälupildina ja helidega mulle tundub on sama, et meil on tugev alateadlik mälu mingite helide v tämbrite osas. Mulle meeldib otsida neid kohti, mis võiksid selliseid alateadlikke mäluaistinguid tekitada, omamoodi nagu helivärvid või tekstuurid, mis olenevalt olukorrast kas kommenteerivad, toetavad või sekundeerivad või hoopis vastanduvad tekstile.

 Mis Sulle endale selle lavaloo puhul kõige enam korda läheb?
See on üks isemoodi lavastus ja tekst, kus on mitmeid erinevaid kihte. Minu jaoks on kordaminek, kui need kihid on üheaegselt nähtavad - see poeesia sealt ja mingisugune ootamatu füüsiline kontakt selle materjali ja tekstiga, absurdiolukorrad ja samas see selline draama ja komöödia üheaegselt aegajalt, et kui neid erinevaid kihistusi õnnestuks välja tuua, siis ma arvan, et selline eksistentsiaalne allhoovus on see, mis mind selles lavastuses kõnetab.

 Mis eristab teatrimuusika loomist muust heliloomingust, mida tavapäraselt viljeled?
Teatrimuusika loomine on raamistatum. See muidugi sõltub kõigepealt konkreetsest lavastusest, kui on tekstipõhine, siis on minul helidega töötades juba omad piirangud, sest sõnateatris on esikohal tekst ja minu roll on seal pigem siis aidata seda teksti mõtet toetada ja esile tuua. Siin on ka puhtalt akustilised probleemid, et tekst kostaks ja oleks arusaadav, et helid ei jääks liigselt domineerima selle teksti kõrval…teisest küljest on mänguruumi piisavalt, et ka etenduse dünaamikat ja ajastusi ise mõjutada ja sellepärast meeldib mulle teatrimuusikat luues ka ise mängida, sest see ongi elus teater minu jaoks. Selliselt helisid luues on olulised ajastused, need sellised hetke tabamised, see mingisugune haprus selles hetkes.

Milliseid instrumente sel korral laval kasutad? Seal on palju erinevaid instrumente, ka üllatusi selles osas, et kuidas v mille kaudu helid on esitatud. Näiteks kasutan metallplaate, mille kaudu heli loon. Samuti on seal kasutusel Teremin, mis on üks esimesi elektroonilise muusika instrumente üldse, üle 100 aasta vana. Minu jaoks see võti selle lavastuse juurde oli justnimelt see nende vanaaegsete elektrooniliste pillide valik sinna, mis minu arvates haakub videokunstnike ja kunstniku tööga, see aitab seda esteetikat kenasti kokku siduda.