1947 aastal esietendub Aleksandr Nikolajevitš Afinogenovi näidend „Mašake“, taas Arnold Sikkeli lavastuses ja Uko Halla kujunduses. Lugu vana erakliku professori ja tema orvuks jäänud lapselapse elumuutvast teineteiseleidmisest mängivad Ivo Velmet, Herta Elviste, Hannes Kelder, Henn Jaaniste, Piret Paal, Arnold Sikkel, Hilda Reiman, Veera Luur, Magda Toome, Arved Korol ja Siina Hiievälja.

1948 oktoobripühadeks esietendub August Jakobsoni näidend „Võitlus rindejooneta“, mille lavastavad teatri vastne peanäitejuht Ilmar Tammur koos külalislavastaja Leo Kalmetiga ning kujundab Uko Halla. Mängivad Eduard Türk, Uno Loit, Kalju Vaha, Mare Voog, Uko Halla, Arnold Sikkel, Herta Elviste, Endel Simmermann, Jaan Sammul või Mihkel Õnnis, Ilmar Tammur või Artur Ots ja Bruno Mitt.

Leo Kalmet, kes oli sama näidendi 1947. aastal lavastanud Tallinna Draamateatris, püüdis ka nüüd kontseptsioonilt jääda varem esitatu lähedaseks ning kohandas Jakobsoni näidendi väikese lava nõuetele vastavaks, kümne pildi asemel oli sündmustik kokku surutud kuude pilti, mistõttu vähenes tunduvalt kõrvalprobleemide osatähtsus. Põhiteljeks oli Eesti kodanluse vastandamine töölisklassiga.

Kontrolletendusele järgnenud arutelul hinnati lavastus teatri viimaste aastate suurimaks kunstiliseks saavutuseks – teose idee oli selgesti välja toodud ning kordamineku aluseks olid õnnestunud osatäitmised ja lavastuse üldine terviklikkus.

Lavastusega anti 21 etendust 2166 vaatajale.

1949 esietendus Anatoli Surovi näidend „Roheline tänav“, mille lavastas aastail 1947-50 teatris näitejuhiks olnud Berta Mesilane ja kujundajaks Uko Halla.

Ka sellest lavastusest pole nagu õieti midagi teada. Peale selle, et see oli ebaõnnestunud lavastus. Näidendi kohta teame, et Anatoli Surov oli selle eest samal kevadel võitnud Stalini teise järgu preemia ning 28. mail tutvustati ajalehes Nõukogude Sõdur seda näidendit ja selle preemiaväärilisust nii:

Berta Mesilase lavastuses kehastas Sibirjakovit Uno Loit ning kaasa tegid ka Eduard Türk, Artur Ots ja Hannes Kelder.

Näidendi lavastajast teame, et Berta Mesilane oli enne Endlasse näitejuhiks tulekut töötanud aastatel 1945-47 ENSV Kunstide Valitsuse repertuaariosakonna juhatajana ning et oma „pealiskaudsete teadmiste tõttu nii näitekunstis kui ka marksistlikus esteetikas“ tõi ta Endlas lavale mitu viletsat lavastust enne, kui ta 1950. aastal kriitika osaliseks sai ja teatrist lahkuma pidi. „Ta polnud elu sees midagi lavastanud. Tema proovid kestsid kolme-neljani öösel ja keegi ei tohtinud vastu hakata,“ vahendab tookordsete endlalaste mälupilte sellest daamist üks hilisem Endla näitleja.

„Rohelist tänavat“ mängiti 6 etendust ja seda vaatas 717 inimest.

1956 esietendub Ardi Liivese „Linnud lahkuvad pesast“. Külalislavastajaks TR Draamateatri peanäitejuht ja Eesti NSV teeneline kunstitegelane Ilmar Tammur, näitejuhiks Heino Kulvere, lavakujundajaks Edgar Sõõro, kostüümide valmistajaiks Helmi Koltsova ja Laine Korp ning valgustajaks Aavo Vallimäe. Osatäitjateks Eero Tari, Maret Simmo, Eduard Järs, Heikki Haravee, Thea Veelma, Lembit Eelmäe, Mall Leissar, Õie Maasik ja Selma Sõõro.

Lavastus esindab Pärnu teatrit ka aasta viimasel kuul Tallinnas toimuval teatridekaadil ning dekaadietendust võtab Sirbis ja Vasaras arvustada ka Sergei Levin:

„Linnud lahkuvad pesast“ püsis Pärnu teatri repertuaaris pisut rohkem kui aasta ning selle aja jooksul anti lavastusega 28 etendust, mida nägi kokku 4027 inimest.

1958 esietendub Aleksandr Korneitšuki komöödia „Miks tähed naeratasid...“, mille toob lavale Artur Ots ja kujundab Uko Halla. Lavastuse muusikaliseks konsultandiks on Heikki Haravee ning jumestuse ja parukate eest hoolitseb Louise Vallimäe. Lavastuse osatäitjateks on Arnold Sikkel, Olli Ungvere, Milvi Koidu, Eduard Järs, Agate Hiielo, Ilmar Märks, Leo Laanem, Henn Jaaniste, Heikki Haravee, Astrid Pirn, Uko Halla, Lia Tarmo, Ellen Alaküla, Eero Tari, Louise Vallimäe, Veera Luur, Lembit Kees ja Artur Ots.

Suure tegelaskonnaga lavastuse, kus igaühel on paljuütlev osa, võib kriitika sõnul arvata teatri parimate tööde hulka. Olgu üks kirjutistest ka siinkohal ära toodud:

„Miks tähed naeratasid...“ lavastuse etendusega tähistatakse sama aasta 23. novembril ka lavakujunduse autori ja tisler Morži osatäitja Uko Halla 50. sünnipäeva ja 25aastase lavategevuse juubelit.

„Miks tähed naeratasid...“ mängitakse vähem kui aastase repertuaaris püsimise jooksul 71 etendust ning seda näeb 16643 inimest.

1959 esietendub läti dramaturgi Gunars Priede peaaegu draama „Positiivne kuju“. Lavastuse ja lavakujunduse autoriks on Heikki Haravee, lavakujunduse teostab ja kostüümid kavandab Edgar Sõõro. Mängivad Arnold Sikkel, Heikki Haravee või Tõnu Ende, Roland Engman, Maret Simmo, Kustav Sepp, Õie Maasik, Milvi Koidu ja Veera Luur.

Näidendi autorilt on lavastuse kavalehes ära toodud alljärgnev lühike mõttekäik:

Järgmisel kevadel, 2. mail toimub „Positiivse kuju“ omalaadne etendus – lavastuses teeb ühes rollis (kahjuks ajaleheteade ei täpsusta, millises) kaasa J. Rainise nimelise Läti Riikliku Kunstiteatri üks silmapaistvamaid näitlejaid – Läti NSV teeneline kunstnik Eduard Pavul. Nagu Sirbi ja Vasara eelteade ütleb: „See on meil sõjajärgseil aastail esimesi taolisi etendusi, kus sõnalavastuses on kaastegev teisest rahvusest külalisesineja.“

„Positiivse kuju“ 56 etendust külastab kokku 10039 inimest.

1963 esietendub Nikolai Goruljovi näidend „Kui armastad...“. Lavastaja Artur Ots, kunstnik Uno Uibo, jumestus ja parukad Laine Korolilt. Mängivad Peeter Kard-Šmakov, Tiia Kriisa, Paul Mäeots, Maret Simmo, Sirje Arbi ja Lembit Kees.

Lavastusega, milles teevad oma esimesed tööd Pärnu teatris äsja Tallinfilmi õppestuudio lõpetanud Tiia Kriisa, Sirje Arbi ja Peeter Kard, antakse 86 etendust 17869 inimesele. 

Ja ongi kümme täis. Tegelikult oli siin nimekirjas veel täna hommikul kirjas, et tänasel kuupäeval esietendus veel üheteistkümneski uuslavastus, sest just nii seisab meie repertuaarinimistus. Kuid tundub, et oleme taas pikki aastaid üht tobedat trükiviga uskunud. Praeguseks, olles hetkel kättesaadavad materjalid läbi vaadanud, olen ma päris kindel, et Priit Pedajase üheosaline laulukava „Öölaulud“, mille esietenduse kuupäevaks on meie repertuaarinimistus märgitud 7. november 1987, sel kuupäeval kindlasti ei esietendunud, sest ajakirjanduse (ja kavalehe) andmetel toimusid etendused juba oktoobrikuus. Seda, mis kuupäeval see laulude õhtu esmakordselt publiku ette jõudis, saan aga kontrollida alles uuel nädalal teatrimajas.

Trükiveakurjam aga kimbutab ka tänapäevaseid tabeleid ja nii avastasin ma 9. novembri postitust tehes, et meie repertuaaritabelites on viga, tänu millele lisandub tänasesse päeva veel üks esietendus. Nimelt

2009 esietendub Endla Küünis Roy Strideri reisikiri „Mässajad“, mille lavastajaks, lava- ja muusikaliseks kujundajaks on Andres Noormets, valguskujundajaks Karmen Tellisaar ning videokujundajaks Argo Valdmaa. Foto ja videomaterjalide autoriteks on Triinu Ojalo, Andres Noormets ja Priit Loog ning helitaustad loob Feliks Kütt. Mängivad Sten Karpov, Tambet Seling, Priit Loog, Liis Laigna, Jaanus Mehikas, Lauri Kink ja külalisena Marta Pulk.

Laskem lavastusest rääkida ühel selle sünni initsiaatoril, Endla dramaturgil Triinu Ojalol, kes „Mässajatele“ pühendatud lehekülgedel raamatus „Endla teater 100“ kõneleb nii:

„Mässajate“ sünnilugu ulatub tagasi 2007. aasta sügisesse, kui Endla dramaturg Triinu Ojalo leidis, et teatri mitmekülgsesse repertuaari sobiks mõni poliitilise taustaga näidend. Ta pöördus aktivisti, muusiku ja ajakirjaniku Roy Strideri poole, kes nõustus oma esimese ilukirjandusliku teosega katsetama ja pakkus välja teema. Peagi nakatus poliitilise lavastuse ideest ka Andres Noormets, kes prooviperioodil teksti läbi töötles.

Lõpuks kujunes „Mässajatest“ lavastus missioonitundega teisitimõtlejatest, kes ühinesid G8-vastase protestiliikumisega. Tegemist oli dokumentaalsetel sündmustel põhineva looga, mis leidis aset peamiselt Saksamaal Rostockis, kus 2007. aastal toimusid G8-vastased massimeeleavaldused, millest näidendi autor ka ise osa võttis. Lavastuse žanrimääratluseks oli „reisikiri“ ning see kujutas teekonda Eestist Saksamaale ja tagasi. Andres Noormetsa lavastus oli jutustavas stiilis, iga tegelane kõneles enda eest minevikuvormis – vaade sündmustele oli distantseeritud ja tagasivaatav. Kohati oli esiplaanil pigem mässaja emotsioon, sisetunne ja -kaemused kui sündmus oma mitmetivõetavusega.

Lisaks uudsele teemale eesti teatris oli „Mässajatel” värskena mõjuv huvitav multidistsiplinaarne vorm, lavaline lahendus ja muusikaline kujundus, mis toetasid dokumentaalset süžeed. Näitlejad olid tõstetud poodiumitele, tegelaste ja publiku vahel oli kogu etenduse vältel läbipaistev ekraan, millele ilmus videoprojektsioon tekstide, piltide ja filmina, tülli kasutas ka valgustuskujundus iga tegelase puhul kui väljavalgustusakent. Reisi kujutamist laval avardati sageli just projektsoonide abil: jutustustele sekundeerisid kord reaalsed filmikaadrid Rostocki sündmustest, kord tekstid või joonistused, siis jälle lavastuslikud fotod tegelastest/näitlejatest samal teekonnal. Näitetrupp käis prooviperioodil materjali kogumiseks koguni näidendi radadel Poolas. Ekraanil taustaks jooksnud materjal muutis näitlejate elava esituse haaravamaks ja põnevamaks. Andres Noormets näitas publikule noorte näitlejate abiga värvikalt, kuidas pealtnäha minimalistlike vahenditega võis jõuda kunstiliselt ja sisuliselt kõnekate stseenideni. „Mässajate“ noores trupis näis näitlejameisterlikkusega liituvat ka vahetu sisemine tegelik kaasaelamine lavastuse ainestikule.

„Mässajate“ lavastus koos periooditi toimunud etendusejärgsete vestlusringidega erinevate inimestega (Roy Strider, Andres Noormets, Jaak Valge jt), kujunes omamoodi demokraatliku kodanikuühiskonna täiendkursuseks ning pakkus oma peamiselt noorele publikule rohkelt mõtteainet.

Valik lavastuse kohta ilmunud materjale on siinses galeriis:

„Mässajaid“ mängiti 16 etendust 1313 vaatajale.

2012. aastal aga jõudsid „Mässajad“ palju laiema publikuni, nimelt Vikerraadiosse, kus lavastaja Andres Noormets sellest viieosalise kuuldemängu vormis. Ja see on ka praegu Rahvusringhäälingu arhiivi vahendusel kuulatav. Esimese osa alguses saab sõna ka Roy Strider ise.