Ajalugu pakub üllatusi ja aja lukku võivad väga väikestest asjadest tekkida imelikud vead. Nii alustame tänastki päeva vigade parandusega Endla aja- ja aja loos.

Nimelt on meie repertuaarinimistutes kirjas, et 5. novembril 1911. aastal esietendus Endlas Ernst von Wildenbruchi näitemäng „Lõoke“, mille näitejuhiks Aleksander Teetsov. Vanu ajalehti läbi vaadates selgub aga, et see näitemäng ei esietendunud mitte 5. vaid 27. novembril 1911. Teeme aga taas tabelitesse ja nimistutesse muudatuse ja siin rubriigis jõuame „Lõokeseni“ mõne nädala pärast.

1921 Pärnu Näitlejate Ühingu esitusel esietendub Herman Heijermansi „Lootus õnnistuse peale“, mille näitejuhiks on August Reiman.

Samal päeval ilmub Postimehe Pärnu väljaandes ka lavaloo tutvustus, mis kõlab nii:

„Lootus õnnistuse peale“

Kuidas lavastusel tegelikult läks, polegi peale selle, et seda mängiti vähemalt kaks etendust, eriti teada. Sest tegelikult toimis Endla ju pea asjaarmastajalikul tasemel. Triinu Ojalo kirjeldab tollaseid olusid raamatus „Endla teater 100“ nii:

Kuna Endla selts keeldus kutselise teatri kulusid enda kanda võtma, moodustati Pärnumaa Rahvahariduse Seltsi algatusel seltsidevaheline teatrikomisjon, mille missiooniks sai kutselise Endla taasavamine. Pikkade läbirääkimiste tulemusena leebus ka Endla selts, kes andis enda poolt nädalavahetuseks tasuta ruumid ning kandis küttekulud. Samal sügisel loodi uus, 16-liikmeline trupp, mille tööd hakkas uuesti juhtima Endla esimene peanäitejuht Aleksander Teetsov. Asutati laulukoor Robert Kalbeki juhatusel ja orkester dirigent Gustav Davidiga eesotsas. Nii avatigi 2. septembril 1922. aastal Pärnus taas pidulikult kutseline teater.

Sügiseks 1922 on teatri seis seega paranenud, meil on uus näitejuht ja kutseline trupp ja ajalehtki saab teatrimaja 11 aastat tagasi toimunud avamist meenutades öelda: „Esimestel aastatel kees elu „Endlas“ – tegutses elukutseline teater, siia koondus pea terve kohalik seltskondlik tegevus. Sõjaaastatle soikus kõik. Paljude aastate kestel ei leidnud uhke maja väärilist kasutamist. Alles tänavu sügisel suudeti ühisel jõul uuesti luua „Endla“ elukutseline teater, kuhu on koondatud asjatundja juhatajaga eesotsas mitmed meie tüsedamad näitejõud, kes hea tahtmise juures suudavad teatert edasiviia. Märgime tänase päeva puhul seda rahuldustundega ja loodame, et ei tule enam kunagi tagasiminekut, et saadakse edaspidi üle igasugustest raskustest, et jääb püsima „Endlasse“ kõrgel pinnal seisev elukutseline teater.“ („„Endla“ teatrimaja 11 a. vana“ Vaba Maa Pärnu väljaanne 4. novembril 1922)

Ja ka siin ei saa me läbi ilma üht me aja lukku tekkinud viga parandamata – seekord ilmselt üht lihtsat trükiviga, kus üks I on X-i tagant puudu jäänud. Nimelt, 5. novembril 1922 toimub Endlas mitte üks, vaid suisa kaks esietendust, kuigi meie repertuaaristatistikas on kirjas vaid üks. Seega:

Päevase kooliõpilaste etendusena esi- ja ainuetendub 5. novembril Lydia Koidula „Säärane mulk“, lavastajaks Aleksander Teetsov ning õhtul jõuab esimest korda lavale Leo Falli „Dollarite printsess“, samuti Aleksander Teetsovi näitejuhtimisel. „Dollarite printsessi“ muusikajuhiks on Gustav David ning lavastuses mängivad Aleksander Teetsov, Mary Kalbek, Albert Liik, Olly Teetsov, Johan Kuusemets, Angelina Pulst, Voldemar Siig, Elly Kalbus, Johan Kangur ja August Reiman.

Eelpool tsiteeritud Vaba Maa Pärnu väljaande 4. novembri numbris ilmuvad mõlema lavastuse kohta ka tutvustused:

Niisiis oli „Säärane mulk“ suunatud lastele ja kooliõpilastele (kuigi üks varasem lehenumber sedastab eelteates, et „ Etendusest võivad osa võtta ka vanemad inimesed“) ning nagu allpool toodud (vähemalt ühe osatäitja suhtes väga karmist) lühiarvustusest lugeda võib, oli see ka väga publikumenukas. Statistikatabelid ütlevad, et seda etendust vaatas 852 inimest.

„Dollarite printsessi“ puhul ütlevad statistikatabelid, et seda toimus neli etendust, kuid publikunumbrites on taas ilmne (trüki)viga – seal on vaatajate koguarv väiksem kui iga etenduse keskmine publikuarv. Lavastuse esietendusejärgne arvustus on suhteliselt soosiv ning ütleb, et publikut oli rohkem, kui harilikult:

Palju karmim on arvustaja aga pärast „Dollarite printsessi kolmandat etendust, mis toimub 26. detsembri pärastlõunal. Ajalehe Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmunud pühadejärgses kokkuvõttes 29. detsembril kirjutatakse kolmanda etenduse kohta nii: „Teisel pühal, 26. skp., korrati „Dollarprintsessi“ mäletatavasti kolmandat korda. Kui 5. nov. Esietendusega üldiselt võrdlemisi rahule võis jääda, siis seda nüüdse ettekande kohta kuidagi öelda ei või. Tundus täiesti puuduvat juhataja käsi. Üksikutest osalistest näisid ju mõningad vast paremainagi, kuid sellevastu koor palju halvem, orkestergi korratum, mõned tegelased otse võimatud ja need viimased „mõned“, võib öelda just hra Kuusemets, rikkusid seekord „Dollarprintsessi“. Hra Kuusemetsa Wehrburg – horribile dictu! Missugust ometi dekoratiivset mõju võib see Kuusemetsa hra eurooplane avaldada ühe Ameerika dollarkuninga majas, kus tallipoisist saadik teenijaiks kõik vanailma aristokraadid, aadeli võsud? Hra Kuusemets ja suursugune vaba peenekombeline ülalpidamine – need kaks ei sobi. Hra Kuusemets oli andeksandmatult korratu – hääl ära, laulu sisseastumised halvad, terve partii kindlusetu, taktipidamist vähe (vastumängija Alice – pr. Kalbeck üsna valjult ja kurjalt pidi talle meeldetuletama: pidage takti!), ilmus näitelavale kas liiga vara ehk veidi hilja ja oli ta tulemisega eksinud, siis ei oskanud enam kiirelt tagasipöörata ka sellekohaste märguandmiste peale.“

„Dollarite printsessi“ viimases etenduses 1. veebruaril 1923 mängis Fredy Wehrburgi külalisena Alfred Sällik Estonia teatrist.

1967 esietendub Aino Undla-Põldmäe „Viru laulik ja Koidula“ Kaarin Raidi lavastuses, Uno Uibo kujundatuna ja Reet Leissare, Uno Loidi ja Lembit Keesi esituses.

Lydia Koidula ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kirjavahetusel põhineva õhtut täitva värske näitemängu lavalejõudmine Koidula kodulinnas tema nime kandvas teatris uue teatrihoone ühe avalavastusena oli loomulik ja ainuvõimalik samm, isegi kui näidend arvustajaile ositi staatilisena tundus.

Nii kirjutab näiteks Oskar Kuningas oma Pärnu Kommunistis 23. detsembril 1967 ilmunud arvustuses:

„Lavastas Kaarin Raid-Normet, kellele näidend oma erakordse laadi tõttu seadis küllaltki nõudliku ülesande. Toob ju iga teadlikum vaataja nende kahe ärkamisaja eestvõitleja kohta teatrisse kaasa oma võrdlemisi kindlapiirilised kujutlused. Lavastajal tuli siis endal käepärast olevate vahenditega katsuda laval luua sellist tõlgitsust, mis oleks enam-vähem kooskõlas publiku üldiste kujutlustega Koidulast ja Kreutzwaldist. Selle kõrval on ta aga loomulikult taotlenud olukordi näha ka omapoolsest vaatevinklist, et meid rikastada uute süvenenud arusaamadega mõlema kirjapartneri sisemistest palgepooltest.
Kuidas tuli teater selle ülesandega toime? Milliseid plusse ja miinuseid sel puhul sedastada?
Kahtlemata oli tegelaskujudest kõige rohkem õnnestunud Uno Loidi Kreutzwald. Võru tohter oli veenev oma sisemises üksilduses ja sarkastilises kibestumises. Tajusime küllaltki konkreetselt, kuidas teda rõhuvad rängad kutsealased mured ja mitmekümneverstased ametisõidud, kuidas ta väikelinna nürimeelsesse miljöösse aheldatuna otsib vaimselt avardavaid kontakte vähemalt kirja teel. Tunnetasime temas sihiteadlikku isiksust, kes oma tõekspidamiste kaitsmisel tolligi ei tagane. Kreutzwaldi arvukad ühiskondlikud filipikad kõlasid U. Loidi esituses igati jõuliselt. Mõningaid puudujääke aga oli tal filosoofiliste mõlgutuste edasiandmisel, Lauluisa poeetiliste tunnetuste tõlgitsemisel. Prevaleerima jäi rohkem teoinimese tüüp. Sellisena erineb U. Loidi loodud kuju küll mitmeti meie traditsioonilisest Kreutzwaldi-tõlgitsusest, kuid sääranegi esitamislaad on igatahes mõeldav. Hoiatas ju näiteks omal ajal juba prof. G. Suits, et romantilise hõnguga Lauluisa kõrval ei unustataks ka temas peitunud praktilist võitlusinimest-valgustajat.
Lavastaja omalt poolt oli Kreutzwaldi temperamentsemad tundepuhangud pannud tema noorusliku teisiku suhu, keda kehastas Lembit Kees. Kuju kaheks jagamine õigustas ennast puhtmängulisest küljest, võimaldades luua huvitavaid misanstseene ja vältides teatavat monotoonsuseohtu. Küsitavaks jääb siiski, kas maksis teisikut serveerida just tänapäeva noormehe maneeris, ilmselt oleks temagi puhul kasuks olnud esinemine ajalooliselt tõepärasemas välises rüüs. Vastavalt tempereeritum oleks siis võinud olla ka kogu tema mängulaad. On ju Kreutzwaldi üliõpilaspõlve kohta säilinud andmeid, mis näitavad seda maarahva keskelt võrsunud noort haritlast meeldivalt erinevana tavalistest korporantidest.
Koidula Reet Leissare esituses rahuldas lüürilisemates tundeväljendustes (nii õnnestus tal hästi luuletuse „Mu isamaa on minu arm“ esitamine), samuti oma igatsemistes teda mõistva isaliku sõbra järele. Vajaka jäi tal võitlevale isamaalaulikule omaste mehisemate joonte edasiandmisest, alati löögivalmis ajakirjaniku tugevakoelisest intellektuaalsusest, mis on Tartu-perioodi Koidulale nii iseloomulik. Vastavad ühiskondlikust pingest kantud tekstiosad kippusid näitlejataril jääma veidi deklaratiivseteks.
Üldiselt oli lavastaja kontseptsioon stiiliühtne. Häiris ainult grotesksevõitu proloog pisut ülepakutud naljaheitmisega vana kirjaviisi arvel. Koidueelse sünge vaimupimeduse iseloomustamiseks oleks siin võinud kasutada muidki motiive kui võitlust vana ja uue kirjaviisi vahel. Antud kujul ei ole proloog oma kergesse koomikasse kalduvate sugemetega hsti kooskõlas kogu järgneva etenduse põhitooniga.
Kokku võttes tahaks nii lavastajale kui ka osatäitjatele tunnustust avaldada püüdliku töö eest, kuigi tulemused meid veel täies ulatuses ei rahulda. Lavastuse hindamisel tekkinud lahkarvamused (peamiselt noore Kreutzwaldi kuju ümber) aga tõendavad, et lavastaja on söandanud hüljata mõningaid stambiks kujunenud lahendusi ja otsinud oma rada. Meie rahvuskultuurilise minevikupärandi vastsel läbivalgustamisel on sellised loovad otsingud igatahes teretulnud. Julgen kõnealust lavastust pidada kordaläinud eksperimendiks, mille õnnestumised ületavad ebaõnnestumisi. Eriti soovitaksin „Viru lauliku ja Koidula“ vaatamist koolinoortele, kellele teose jälgimine märksa hõlbustab mõlema suure sõnameistri isiksusega tutvumist.“

„Viru laulikut ja Koidulat“ mängiti vaid 6 etendus ja seda nägi 2487 inimest.

2016 jõuab Küüni lavale Israel Horovitzi tragikomöödia „Minu vana daam“ Enn Keerdi lavastuses. Lavastuse kunstnikutöö teeb Marion Undusk ning selles mängivad Lii Tedre, Carmen Mikiver ja külalisena Egon Nuter.