18. detsembril aga toimub Endlas „Aguli“ peategelase Franzi üle kirjanduslik kohus, millel astuvad tunnistajatena üles näitemängu tegelasi kehastavad näitlejad ning kohtu koosseisu kuuluvad „meie tuntud õigusteadlased ja seltskonnategelased,“ nagu kohtuistungi eelteatest lugeda võib.

20. detsembri Vaba Maa Pärnu väljaanne võtab nädalavahetusel toimunu kokku nii:

Laupäeva õhtul tuli „Endlas“ rahvaetendusele tshehhi kuulsaima draamakirjaniku F. Langeri draama „Agul“. Võis arvata, et äärmiselt halva ilma ja poriste teede pärast rahva osavõtt sellest etendusest jääb leigeks, kuid kõigi ootuste vastu täitus „Endla“ saal laupäeva-õhtuseks „Aguli“ etenduseks publikust. Kaasa mängis ka seekord pr Mare Leet „Estoniast“. Oma kunstiküpse esinemisega oskas ta „Agulile“ anda õige maigu, mispärast publik jälgis mängu algusest lõpuni suurima huvi ja kaasaelamisega. /---/
Pärnu teatrihuviliste tulipunktiks aga kujunes pühapäeva õhtune kirjanduslik kohus „Aguli“ peategelase Franzi üle. Selleks oli „Endla“ lava moodustatud kohtusaaliks, kus istet võtsid 12 vannutatud kohtunikku nende esimehe hra Rumvoldtiga ja harilik rahukogu, koosseisus: eesistuja hra Soo, kaasistujad hrad Tõnisson ja Järv, prokurör hra Meiner. Kaebealust kaitsesid advokaadid hrad Soontak ja Peterson. Tunnistajatena esinesid 7 „Aguli“ tegelast. Süüpingis istus raudus kätega Franzi.
Kohtu eesistuja küsimusele, „kas tunnistate enese inimese tapmises süüdi?“, vastas ta nõrga häälega „Jaah!“ Tunnistajate ülekuulamine kestis kella 1/2 6 kuni 8-ni. Selle järele algasid poolte vaielused. Prokurör nõudis kaebealusele kõige suuremal karistust. Kaebealune Franzi olevat pataloogiline tüüp, rafineeritud mõrvar; temataolisist südametu närudest kubiseb meie ühiskond ja temataolised ei vali oma ohvreid. Temataoline mees oli ka Gorgulov, kes tappis hiljuti prantsuse presidendi, küsimata, mis oli selle tagajärg. Hukka mõista, ühiskonnast välja lõigata tulevad sarnased inimesed, iseloomult nõrgakesed, nagu kõrkjad tuules: kuhu tuul nad puhub, sinna jäävad. Puhub tuul nad kõntsasse, siis jäävad nad sinna.
Kaitsjatest hra Peterson väitis, et meie ühiskonnast tõesti 99% on nõrga iseloomuga inimesed ja vast ainult 1 prots. n. n. Tugevaid. Kas peame siis need 99 inimesi sajast hukkama, et ühel oleks elada julgus? Võrdles Franzit Leniniga: Lenin tappis Venemaal sadu-tuhandeid paremaid poegi, aga ta kaasaegsed püstitasid talle Kremlisse imposantse monumendi. Franzi tappis üheainsa kõlvatu ja ühiskonnale kadumaläinud rauga, ja temale karjutakse: „Poo risti! Ennäe inimest!“
Hra Soontak näitas faktide varal, et Franzi polnud mitte nõrga, vaid äärmiselt tugevaloomuline inimene. Tema oli esimene mees, kes julges haarata tänavatüdruku Anna eluporist väljasirutatud abipaluja käe, et seda naist üles tõsta. Tema leidis, et sellel inimesel, keda teised mehed ainult rüvetasid ja kasutasid, sõtkudes teda sügavamale porri, et sellel naisel on veel hing, mis aguli poridesse pole uppunud, mis kisendab tõe ja õiguse järele. Ta näitas, et see oli Franzi saatuseks, et ta sattus agulisse, kus kõik elu porilained löövad kokku ja püüavad matta iga õilsamatki inimesi. Ta kõnet saatsid kestvad käteplaginad.
Vannutatud mehed tunnistasid kaebealuse siiski äkilises meeleolus, kuid ettekavatsemata tapmises süüdi, aga leidsid ta süüle pehmendavaid asjaolusid. Seaduslik kohus määras talle karistuse: 4 kuud vangistust. Kohtukulud jäeti Franzi, ehk tema maksujõuetusel Endla teatrikomisjoni kanda.
Kohtuistungi lõppedes küsis tunnistaja Barborka (Sagor) ka päevaraha. Kohus aga oli oma jutud juba lõpetanud ja arvas, et ega nüüd enam ei saa.
Kohtule aplodeeriti palju. Rahva lemmikuks sai J. Soontak oma kaitsekõnega. Härra Soontak on meister kõneleja.
Sarnaseid kohtuid võiks edaspidigi korraldada. Need on õige meelepäraseks lahutuseks lavaliste lavatükkide vahel. Kindlasti köidab see ka laiemaid hulki.

„Aguliga“ antakse kokku 5 etendust 1237 inimesele.

1949 esietendub William Shakespeare'i „Tõrksa taltsutus“. Lavastaja Ilmar Tammur, lavastaja assistent Hannes Kelder, muusikajuht Voldemar Taggo, lavakujunduse ja kostüümide autor Uko Halla. Mängivad Eduard Türk, Lia Laats või Karin Ruus, Aasta Talpsepp või Valve Ehala, Mihkel Õnnis või Arnold Sikkel, Endel Simmermann või Oskar Vihandi, Ilmar Tammur või Uno Loit, Bruno Mitt, Friedrich Tilk, Kalju Vaha, Magda Toome, Henn Jaaniste, Randar Alango, Hannes Kelder, Irene Raiend, Selma Sõõro, Artur Ots.

Andkem lavastuse kokkuvõtteks taas sõna Triinu Ojalole raamatus „Endla Teater 100“:

Vanemuise teatris Kaarel Irdi juhendamise all lavastajaks küpsenud Ilmar Tammur tuli Endlasse peanäitejuhiks ajal, mil teatri kunstiline tase polnud just kiita. Teatri nappe jõude killustas opereti ja draama kooseksisteerimine, kollektiivi töös oli puudu visioonitunnetusest.

Oma peanäitejuhitöö teisel aastal võttis Ilmar Tammur lavastada William Shakespeare’i „Tõrksa taltsutuse“, mis oli talle tuttav Vanemuise päevilt. Kaarli Aluoja 1945. aasta lavastuses oli Tammur mänginud Petruchiot ning kehastas nüüdki Uno Loidiga paralleelselt sama rolli, pidades ise seda oma noorusaja üheks parimaks osatäitmiseks.

Tammur ei soovinud Vanemuise lavastusest midagi üle võtta. Ta püüdis unustada iseendagi tookordse rollilahenduse, selleks et võiks sündida uus osakäsitlus. Ta lähenes teemale avaramalt kui Aluoja Vanemuises – tegemist ei olnud pelgalt rahaahne noormehe looga, kes oli valmis ükskõik milliste vahenditega tõrksat naist endale alistama, vaid Tammur pidas peamiseks inimese väärtuse ja väärikuse teemat. Ta tõstis oma lavastuses esile eelarvamuse teema – kõik peategelased, Petruchio, Katharina ja Bianca, osutusid tegevuse arenedes teistsugusteks, kui nad esimese mulje põhjal olid, rõhutades, et inimeste tõelist väärtust tuleb otsida sügavamalt – ellusuhtumisest ja moraalsetest tõekspidamistest.

Katharinat mängisid mõned aastad varem Draamateatri õppestuudio lõpetanud Lia Laats ja Karin Ruus. Lia Laatsi Katharina osutus silmapaistvaks ja meeldejäävaks osatäitmiseks, millele hiljem temast kirjutades alati tagasi viidati. Tema Katharina tõrksuses väljendus selge tahe ise oma saatust määrata. Laats mängis osa temperamentselt ja dünaamiliselt – Katharina teravkeelsus ei olnud juhuslik, vaid sihikindel ja ettekavatsetud, selleks et järjekordsest kosilasest lahti saada. Sellest hetkest, kui Laatsi Katharina tunnetas Tammuri Petruchios inimest, kes võiks teda mõista, oli näha järk-järgulist soojenemist. Ta pildus küll endiselt karme sõnu, aga pilgus võis ebakõlana juba märgata ka soojust ja imetlust, mis lavastuse finaalis jõudis tegudes väljanäitamiseni.

„Tõrksa taltsutusega“ antakse 23 etendust 2893 vaatajale.

1989 esietendub Eugene O'Neilli draama „Saatuse heidikute kuu“. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Vello Tamm. Mängivad Liina Tennosaar, Arvi Hallik, Enn Keerd, Jaan Rekkor ja Jaak Hein.

Leida Talts raamatus „Pärnu teatrielu 1875-1991“:

Iiri päritolu ameerika kirjaniku E. O'Neilli „Saatuse heidikute kuu“ lavastusega viis P. Pedajas vaataja maailma, kus inimese elu on paratamatult keerukas ja raske ning tal pole pääsu iseenda ja saatuse eest. V. Tamme keerukas ja raske sümbolistliku atribuutikaga lavakujundus (must ja valge ringhorisont ning kaks nööritäit kellukesi, mida tegelased vahetevahel liigutasid) toetas lavastaja mõtet ratsionaalse ja emotsionaalse tasakaalustamisel.
„Saatuse heidikute kuu“ elutraagikat kandsid lavastuses kolm näitlejat – J. Rekkor (James Tyrone), L. Tennosaar (Josie Hogan) ja A. Hallik (Phil Hogan). J. Rekkor tõi varjundirikkusega esile Jamesi siseelus valitseva segaduse, süütunde ja kannatused, tabas suures pihtimismonoloogis ka traagilise äratundmisviivu. L. Tennosaare Josie elas sundimatult oma keerulist elu. Ta oli kord kurjustav ja leebe, siis jälle tahumatu ja hell. Meeldejäävat inimlikku soojust kiirgas tema Josie ja Rekkori James'i koidustseenist, kus Surm, James'i ainus pääsemine, ilmnes ennekõike Josie sõnades, mitte niivõrd James'i pihtimuses. A. Halliku Phil oli sügava sisseelamisega loodud karakter, kuid oma erilise distantseeritusega ta astus nagu välja sellest näitlejakolmikust. Alles etenduse lõpus ta otsekui sai iseendaks.

Kalju Pruuli fotod lavastusest:Ülo Tontsi ja Lilian Velleranna arvustused lavastusele on loetavad siin:

„Saatuse heidikute kuuga“ anti 33 etendust 10057 vaatajale.

1995 esietendub Juhan Saare lastenäidend Tove Janssoni novelli „Muumipere jõulud“ põhjal. Lavastaja Katrin Nielsen, kunstnik Lilja Blumenfeld, muusika „Maailmavaruorkester“. Mängivad Ago Anderson, Katrin Tuuksam, Sepo Seeman, Peeter Kaljumäe, Liisa Aibel, Raido Keskküla ning Raeküla kooli õpilased Bibi Raid, Kädi Konnov, Maiu Veske, Tambet Seling ja Aare Kodasma.

„Muumipere jõulusid“ mängitakse 14 etendust 5604 vaatajale.