1911 Tallinna Teataja jätkab Endla pidustuste ülevaadet:

„Endla“ pidupäewad Pärnus.

Pidusöögist laupäeva õhtul võeti nii elavalt osa, et „Endla“ uues saalis kõigile osavõtjatele vaevalt ruumi jätkus. Meie pidusöögid ei näi aga mitte ajaga sammu pidawat; nad tuletavad ikkagi häid külapulmi meelde. Täieste ajast jäänud on tüütav eladalaskmine: igaüks, kes kõneleda soovib, otsib kramplikult ainet ja asja, mis eladalaskmiseks põhjust võiks anda. Kõned on silumata, sisu poolest kahvatud ja enamaste labased. „Ta elagu“ kõlab esialgselt enamvähem kindlalt, pärast aga muutub laul kaunis piinlikuks „lõbuks“. „ Endla“ pidusöögil tuliwad veel iseäralised „wahejuhtumised“ nähtavale: nimelt segasiwad mitmel korral piduliste tuju koguni tundmata isikud oma targutustega, ja imelikul kombel oliwad kõik need korrarikkujad venelased. Pärnu haritud Wene seltskonnal pidi see küll piinlik olema. Osalt kannab niisuguste wahejuhtumiste juures ka pidusöögi toimekond süüd; nimelt oleks pidanud niisugune korraldus maksma pandama, et pidusöögil kõnepidamiseks toimekonna poolt esialgselt luba oleks küsitud; siis ei oleks igaüks võinud oma targutustega välja tulla Wististe on ka soovitav, et tulewikus niisugustel juhustel avalikult kõnejuhataja oleks teada antud, muidu on kaunis raske korda pidada. Pärnus ei peetud nähtawaste seda sugugi pidukorra rikkumiseks, kui kõnede ja tervituste ettelugemiste ajal saal omavahelise jutuajamise kõminat täis oli, nii et mõnest kõnest mitte sõnagi kuulda ei olnud. Niisuguse korratuse tagajärjeks on aga wiimaks see, et need kõnelejad, kes sarnast teguviisi enese kohta alandavaks peawad, meie pidusöökidel kõneleda ei tihka. Mis jääks siis niisugustest pidudest järele – ainult söögid ja joogid. Meie ei peata „Endla“ pidusöögi juures mitte sellepärast nii kaua, et ta teistest sarnastest pidudest alamal oleks seisnud, vaid siin puudutame selle pidu puhul üleüldist nähtust: nimelt, et meie pidusöögid labased on, nende peal mitte waimusädemed läbi õhu ei lenda, et pidusöögi ajal igaüks kõneleda wõib ja igaühte elada lasta lubatakse, et seda koguni pidusöögi kõneks ei taheta pidada, kui kõne lõpul eladalaskmist ei leidu. Meie teada on juba Peterburi Eesti seltskonnas tungi märgata, pidusöökisid kõrgemale tõsta: seal vahetatakse pidulaua taga tõsisemate ainete üle mõtteid, seal on pidulaual oma korrapidaja ja seal laulavad pidulised sagedaste üleüldiselt tuttavaid Eesti laulusid, mis niisugustel kordadel otse vaimustavalt kõlavad. Pärnu pidusöögi juurde tagasi pöörates wõib tähendada, et iseäranis pidulik ja ladus õp. Rosenbergi kõne oli. Pidulaual loeti ka üle 70 õnnesoovi ette, mis osalt õige kaugelt oliwad saadetud.

Pühapäewal algas uus kunstikoda oma tegevust. Päewal oli kontsert ja õhtul näitemäng. Nende ridade kirjutaja ei ole nende arvustamises mitte „kodus“. Ainult nii palju olgu üleüldiselt tähendatud, et see wäga õnnelik korraldus oli, kui kontserdi algul hallpeade, esimeste „Endla" laulikute koor neid laulusid kordas, mis nad seltsi algul noortemeestena laulnud. Palju oleme ka sellepoolest edasi jõudnud, pidi igaüks tunnistama, kes kontserdi teist osa kuulis. Proua Sinkel-Lüdig walas oma hõbehealega saali iluhelisid täis, nagu seda meie oma lauljate poolt enne ei ole kuulnud. Noor laulukunstnik N. Rotenberg näitas, et ka temast meil uus jõud kaswamas on. „Endla“ koor laulis kindlalt ja suure hooga hr. M. Lüdigi juhatusel. Igatahes jättis esimene kontsert õige hea mõju. Paljud Pärnu Saksa kunstiarmastajad oliwad kontserdist osa wõtmas ja nendegi poolt kuuldus aina kiitwaid otsusi. 

Õhtune näitemäng oli Pärnu Eesti noorele näiteseltskonnale proowiks. Kuid selleks walitud näidend jätab näitlejatele wäga wähe wõimalust oma kunsti awaldada, sest selle näidendi tähtsamaks omanduseks on tegewuse puudus. Wõib otse näitelawa peale waatamata tükid ajad kuiwi targutusi kuulda, ilma et muud tegewust seal näha oleks, kui peaga noogutamist. Ka „Libahundi“ sisu jääb ikkagi wõeraks ja arusaamatuks. Nende ridade kirjutaja peale ei awaldanud „Libahunt“ mingisugust mõju, nii et küll kahjatseda tuli, et „Endla“ näiteseltskond mitte mõnda teist näidendit ei olnud oma tegewuse alguseks walinud. Igatahes näikse ka Pärnus jõudusid olema, kes täienedes meie näitekunsti aitawad tõsta.

„Endla“ pidustustest jäi üleüldse wäga hea mälestus järel. Rõemus tunne täitis rinda, kui pikal tagasisõidul selle peale mõtlesid, kui kaugele juba meie wäiksemad linnad on jõudnud ja mis meie siis õigusega oma suuremate waimliste ettewõtete keskkohtadelt wõime loota.

1927 sünnib Pärnus näitlejanna Maimu Pajusaar, kes alustab oma lavateed 1945. aastal Endla õpperühmas, töötab Endlas aastatel 1951–94 ning mängib meie lavastustes ka hiljem. Mõned meeldejäänumad Pajusaare rollid on olnud näiteks Eugenie (Balzaci „Eugénie Grandet”, 1954), Joe Harper (Twaini ja P. Kilgase „Tom Sawyer I”, 1968), Yvonne (Cocteau’ „Hirmsad vanemad”, 1968), Liy-Belle (Patricki „Kummaline missis Savage”, 1969), missis Piper (Popwelli „Missis Piper juhib juurdlust”, 1977), Mimm Soekarask (Raudsepa „Mikumärdi”, 1983), Nõiamoor Louhi (Topeliuse „Printsess Nobekeel”, 1991). Maimu Pajusaar on mänginud ka filmis (“Kõrboja peremees”, 1979, TF) ja telelavastustes (“Puhkepäev”, 1982, seriaal “M-Klubi”, 1996–98 ning “Lipugambiit”, 1992).

1930 esietendub Ferenc Lehári „Mägivürst”, lavastaja Aleksander Teetsov, kunstnik Paul Liivak,

Pärnu Päevalehes 28. oktoobril ilmunud arvustuses kirjutatakse: „Opereti hooaja awamisega jäädi „Endlas“ tänawu hiljaks. Otsiti hoolega esimest tenorit. Kui kohane isik wiimaks leiti, asuti lawastama „Mägiwürsti“, mis pühapäewal esietendusele tuli.
Operetil on „Endla“ repertuaaris nüüd tagasihoidlik koht. Seda aega saab mõõta ainult aasta wõi paariga kui kunagi „Endlas“ walitses opereti orientatsioon. See oli ka opereti hiilgeaeg, mitte niiwõrd kunstiliselt kui operetietenduste tiheduselt. Nüüd on see orientatsioon uute, wõi pigemini wanade tuulte puhudes, surutud enam tahaplaanile, kui oma õigetesse piiridesse. Sõnalawastus on jälle mõjul ja operett hoolitseb ainult wahelduse eest. Sellest küljest on asjad kõik korras.
Wõib seda öelda ka opereti tasemi kohta? Tähistab edu wõi tagurpidiminek tänawust opereti hooaega?
„Mägiwürst“ pidi küsimustele wastuse andma. /---/
Wiisakus nõuab, et esimesena peatutaks „Endla“ uue tenori Malmsteni juures, kes mängis Stawrose osa. Uus tenor sai oma ülesandega rahuldawalt toime. Ta omab sümpaatliku hääle, mille ulatus aga soowida jätab. Kõrgematel kohtadel tuli ette jõunappust. Muidu oli Staweose kuju üsna ladusalt tõlgitsetud, eriti tundelisemates wibreeringutes.
Pr Hilden Stawrose tütre Photinina ei pakkunud erilist lahkuminewat oma warematest esinemistest, kopeerides opereti kujude kuldset keskteed. Sama peab ütlema ka Sagori kohta. Scharmikas nagu harilikult oli prl. Nõmtak rikka pangadirektori Barley tütrena. Barley ise (W. Kasemets) oli kena kuju.
Ka teenripaar Christodulus (A. Teetsow) ja Marula (H. Mitt) oli groteskne mängult. Teised tegelased ei eraldund millegagi, et igaühest eraldi juttu teha.
Üldiselt opereti kohta peab tähendama, et kogumuljeks puudus hoosus, mispärast koguni tekkis igawustunne. Ja wastates ülaltoodud küsimustele, tuleb anda otsuse: „Mägiwürst“ on näidanud, et operetis pole saawutatud edusamme. Palju halwemaks endisest ta ei ole ka mitte kujunenud. Nii siis: opereti rindel seisukord sama.“

Vaba Maa Pärnu väljaanne aga kirjutab samal kuupäeval, et kuigi „Mägivürst“ on üks meelepärasemaid palasid operetiharrastajale, siis: „„Endlas“ ei tulnud ta esietendusel siiski kõige paremini wälja. Puudus nagu midagi, mis on paratamatu heaks menuks. Ei olnud seda elewust mängijail enestel, mis sütitab publiku. On tunda wäsimust inimestes endis ja häältes, tempo jättis mõnel pool soowida, teisal orkester liiasti tungis esile ja lämmatas lawa, massistseenid, mida operetis üsna rohkesti, oleksid wõinud olla elawamad. Tundus, nagu oleksid tegelased kas töö ülekoormatuse wõi mingil muul põhjusel wäsinud. Kuid sellegipärast ei saa öelda, et ettekanne oleks ebaõnnestunud. Ei pooltki mitte. Seal oli wäga hästi õnnestunud kujusid, mängu, laulu.
Kõigepealt peab mainima nimiosamängijat H. Malmsteni Hadschi Stawrosena, Parnesi würstina, keda kui uut jõudu eriliselt tähele pandi. Üldine weendumus oli, et „Endla“ teater oma uue tenori on õnnelikult walinud. Mõlemad operetei tegelasele nii wajalikud wõimed, laul ja mäng, rahuldasid täiel määral publikut. H. Malmsteni Hadschi Stawros oli nauditav, hästi läbi mõeldud kuju mängu terwel kestusel, nii õrnuis armastuse stseenides kui ka kurbuses ja wiha tujus. H. Malmstenil ei ole mitte wäga tugew hääl, kuid selle eest meeldiw, mahe, paenduw, ega lõika kõrwu paisutusil, mida kahjuks ei saa öelda „Endla“ kõigi opereti tegelaste kohta.“

Julgen siinkohal luua ühe meelevaldse seose – ehk põhjustas Vaba Maa arvustaja poolt ette heidetud mänguelevuse puuduse Endla trupiliikmeis see, et samal päeval oli surnud nende kauaaegne lavapartner näitlejanna Elly Kalbus, kes tegi Endla lavastustes kaasa juba vahepealsel asjaarmastajate perioodil 1915-1922 ning kuulus kutselise Endla ridadesse kuni 1927. või 1928. aastani, mängides nii sõna- kui muusikalavastustes suuremaid ja väiksemaid rolle. 

Kahjuks on Elly (esinevad ka nimekujud Elli ja Helene) Kalbuse kohta leida väga vähe infot, nii et taas üleskutse - kui keegi temast midagi rohkem teab või oskab meid allikateni juhatada, siis täname juba ette.

1935 esietendub August Mälgu näidend „Mees merelt”, lavastaja Eduard Lemmiste, kunstnik Uko Halla, lavastusega antakse 8 etendust 2715 vaatajale. Esietenduse eel antakse publikule teada, et ka Endla näitetrupp on läinud kaasa nimede eestistamise kampaaniaga ning nüüdsest on Eduard Lemberg Eduard Lemmiste, Hugo Malmsten Mait Maldre, Herman Andreesen Henn Aare, Kristjan Hansen Enn Tani ning Ulrich Holts Uko Halla.

Teatriarvustajad võtavad „Mees merelt“ puhul aga manitseda pärnakatest või nagu tollal kombeks öelda – pärnlaste – leigust uuslavastuste külastamisel: „Talve lähemale nihkudes, on Pärnu elu muutumas jälle pisut elavamaks. Sügisene nukrutsemine kadunud suve pärast on hakanud hajuma ja võetakse erksalt osa neist rõõmudest, mida pakuvad talipäevad teatri, ballide, kohviku ja kino näol. Ainult teater „Endla" kohta peab märkima, et seal esietendustel publiku rohkusega ei saa kiidelda. Viimne esietendus Mälgu „Mees merelt", muidu vägagi kunstiküpselt ette kantuna, osutus publikult täiesti mahajäetuks. Meenub teatrinali, kus ühes teatris vähese publiku hulgas oh tehtud näitlejaile pahuraid märkusi, mille peale aga keegi tragi näitleja ütelnud: „Tasem, tasem meid on täna rohkem ... !" Kuid kordamisetendused on läinud aga pea alati täie maja ees, mis iseenesest ei taha vihjata pärnlase liigsele ettevaatusele uue asja ees, vaid just kordamisetenduste pääsmete hindade soodususele rahataskuile,“ kirjutatakse ajakirjas Film ja Elu 8. novembril ilmunud „Pärnu raaportis“ üldisemalt ning publiku vähesust „Mees merelt“ esietendusel heidetakse ette ka ajalehes Uus Eesti 28. oktoobril ilmunud arvustuses:

A. Mälgu „Mees merelt" „Endla" lavastusel.
Pärnu „Endlas" tuli 26. okt. õhtul lawastusele A. Mälgu näidend „Mees merelt", mis seisab tänawu teistegi teatrite mängukawas. Lawastas näitejuht E. Lemmiste (Ed. Lemberg). Dekoratsioonid U. Hallalt (U. Holtsilt). Lawastaja oli kirjaniku tüüpe mõistnud hästi, mille tõttu osade jaotus „Endla" wäikeses trupis osutus wastumõetawaks. Asta osas esines uus „Endla" primadonna M. Mikk-Murakin. kes sellega rahuldawalt toime tuli. Kohati oleks tahtnud temalt kuulda rohkem walitumat intonatsiooni, mille ühetoonilisuse all kannatas mäng. Oskar Telderi – mees merelt – osa oli antud Henn Aarele (H. Andreesenile). Tema loodud kujus oleks wõinud olla rohkem meremehelikku tüsedust, kuigi Aarde mäng üldiselt rahuldas. Paremaks kujuks näidendis oli kahtlemata Mait Maldre (H. Malmsteni) wörgupaikaja Laas. See osa oli hästi läbimõeldud ja sobis kõigiti. Humoorilikkust wõinuks isegi rohkem alla kriipsutada. Samuti sobiw oli Enn Tani (Kristjan Hanseni) antut kapten Ranna kuju. E. Lemmiste Priidu Tapu lühikeses osas ei saanud kuigi palju näidata omi wõimeid. H. Sooper annab häid wanainimese kujusid, kuid tema osad kipuwad jääma ühetoonilisteks. Tema loodud kapteni naise osale oleks pidanud märtsiks kaasa andma midagi uut ja isikupärast. U. Halla pillimees Juks laseb eeldada, et näitlejas on koomikuna andeid milles Pärnu teatri publik ei ole weel teadlik. Rahwast oli esietendusel hõredalt, mis näib olewat muutunud Pärnu haritlaspere halwaks harjumuseks. Puudusid ka need seltskonna ja awaliku elu esindajad, kellele esietendusel wiibimine peaks kuuluma pooleldi kohustuste hulka.

1969 esietendub Peter Weissi näidend „Kuidas härra Mockinpott hädast ja viletsusest pääses”, lavastaja Ingo Normet, kunstnik Mare Remmel (külalisena). Mängisid Andres Ild, Hilja Varem, Ilmar Toomla, Peeter Kard, Lembit Mägedi, Malle Treial, Helle Kuningas ja Maimu Pajusaar. Lavastusega anti 7 etendust 1749 vaatajale.

1997 esietendub Väikeses saalis Werner Schwabi näidend "Presidenditarid". Lavastaja Allan Kress, kunstnik Kristiina Nikkel, osades Ines Aru, Maila Rästas ja Lii Tedre. Antakse 20 etendust 1000 vaatajale.