1922 lasteetendusena esi- ja ainuetendub Juhan Kunderi kolmevaatuseline naljamäng „Kroonu onu“, mille näitejuhiks on Aleksander Teetsov.

Sellegi lavastuse kohta pole meil rohkem andmeid, kui ajalehes ilmunud napid eelteated ja kuulutused ning üks arvustus, mis ilmub 29. novembri Vaba Maa Pärnu väljaandes ning tegeleb pigem uuema näitekirjanduse ja Kunderi näitemängu tutvustamise kui lavastuse analüüsiga:

1942 esietendub Paul Mägi muusikaline põimik „Sügismeloodia“, mille on lavale seadnud autor ise.

Seekord laskem tegijatest ja esitajatest kõneleda kavalehel, mis saksa-ajale iseloomulikult on  kahes keeles – ühelt poolt lugema hakates eesti-, teiselt saksakeelne:

Arvustus ajalehes Uus Elu 28. novembril võtab muusikapõimiku kokku nii:

„Sügismeloodia“
Endlas

„Kas panite tähele, et väljas möödub sügis, meeleolukas ja värviküllane. Möödub kui meloodia, kus vaheldub kurbus iluga...“ Nii ütleb Paul Mägi enda koostatud muusikalise põimiku „Sügismeloodia“ sissejuhatuses, mis neljapäeva õhtul tuli Endla teatris esiettekandele ja pakkus saalitäiele publikule nauditavat meelelahutust.
Muusikaline põimik – see on uus vorm lavaettekannet, mis hädaolukorras peab asendama tervikulist lavatükki. See on õieti sõjaaegne aseaine iseseisvale muusikalisele lavastusele, millede saamine erakordsetes oludes on raske. See on muusikaliselt kirev õhtu ühe kindla raami piirides. – Seekord oli selleks raamiks sügis.
Sügis muusikalise põimiku motiivina on võrdlemisi avarapiiriline ja meeleolukaid võimalusi pakkuv ettekantavate palade valikus. Patil Mägi põimiku koostajana näitas paiguti head leidlikkust – kuue vahelduva pildiga anti küllaltki meeleolukas ja värvideküllane läbilõige sügis-meeleoludest. Muusikaliselt ja tantsuliselt esitati rida effektseid pilte. Ainult kompositsiooniline kokkuliitmine võinuks olla tihedam. Side üksikute piltide vahel peaks olema enam põhjendatud, kui seda on vaid ühe tujuka tütarlapse soov hiliseks jalutuskäiguks. Tihedam dramaatiline side aidanuks hajutada seda kokkutraageldamise muljet, mis nüüd paratamatult esile kerkis.
Kogu lavastuse heale kordaminekule aitas suuresti kaasa ka Uku Halla huvitavad ja effektsed lavapildid, mis suure värskuse ja värviderõõmuga tõid esile sügismotiive. Eriti hea oli seepoolest esimene ja viimane pilt, mis nappide vahenditega manasid esile hubase ja koduse kaminanurgakese. Ainult valgustuse poolest oli selles, kui ka teistes piltides vääratusi, mis esinejaid kui ka lavapildi mõjukust kohati kahandasid.
Esimene pilt, mis õieti moodustab proloogi „Sügisimeloodiale“, oli kantud meeleolukatest deklamatsioonidest, mida esitasid Asta Villman, J. Küüts ja S. Sooäär teatava sügisnukruse noodiga. Ainult J Küüts täitis oma osa liigse lakoonilise kuivusega. Jäi puudu sügavuselt ja hingestuselt.
Teises pildis oli parimaks numbriks meeskvartett – öövaht, politseinik, laternasüütaja ja härra (E. Ojamets, V. Taimre, A.Kosk ja H. Jaaniste). .,Apaažide tertsett“ tantsunumbrina oli nõrk.
Parimaks pildiks kujunes kogu ettekandest kolmas, kuhu kõige enam oli põimitud tantsunumbreid. Eriti hästi õnnestus „Pöialpoiste humoresk“, kus värskuse ja hooga esinesid H. Elviste, J. Kelder ja H. Jaaniste. See tantsutrio oli nauditavamaid kogu õhtust. Samas pildis esitatud revüü „Sügismeloodia“ oli muidu hea, kuid tehniliselt vähe viimistletud. Hoopis kahvatuks jäi aga „Mustlastants“, mis väärinuks paremat esitamist nii kostüümidelt kui tantsult. Ehk kui see pole võimalik, siis juba parem hoopis ära jätta.
Pilt „Rannikul“ oli esitatud sügava draamatilise tagapõhjaga. Uku Halla vana kalurina lõi merekargelt värske kalurikuju.
Pantomiim viiendas pildis oma naturalistliku tõlgitsusega oli effektne. Tantspaar – H. Elviste ja J. Kelder esitasid temperamentselt oma „Rendez-vous rajus“. Lõpppilt oli veidi lüüriliselt sentimentaalne.
Kokkuvõttes – ilus õhtu. Kaks tundi meeleolukaid laule, effektseid tantse värviküllasel sügistaustal, mida tasub vaadata ja kuulata. Ja et see nii oli, seda kinnitasid ka saalitäie publiku elavad ovatsioonid üksikutele ettekannetele kui ka kogu kordaläinud õhtule.

J. K.

„Sügismeloodia“ oli menukas ka edaspidi – seda esitati kokku 9 korda ning publikuarvuks kogunes 4524 inimest.

2005 esietendub Kenneth Lonergani lüüriline draama „Viimane näitus“. Maids Kalmeti lavastuses ja külaliskunstnik Kristiina Mündi kujunduses mängivad mälukaotuse lugu näitlejad Lii Tedre, Piret Rauk, Ago Anderson, Lauri Kink ja Enn Keerd.

See südamlik ja kurbkoomiline draama ühe vana daami eluõhtust läks korda nii publikule kui kriitikuile. Olgu selle tõestuseks siis peaosas säranud Lii Tedrele ja lavastusele antud hooaja publikulemmiku-tiitlid või näiteks alljärgnevate pealkirjade taga peituvad kirjutised ajalehtedes:

„Ligimese põetajatele ja tõelise teatri gurmaanidele“
„Raputav „Viimane näitus“ Endlas“
„Madis Kalmet tegi Endla teatris viimase näituse inimlikkusest“

„Viimase näituse“ 22 etendust külastas 2027 inimest.