„Madame Flirt“ jääb Endla repertuaari järgmise suveni, kevadhooajal käiakse sellega Viljandis ja Valgas külalisetendusigi andmas. Kokku mängitakse lavastusega 11 etendust, mida külastab 3040 inimest.

1937 esietendub Andres Särevi dramatiseering August Mälgu romaanist „Õitsev meri“. Sellest 1935. aastal ilmunud romaanist on saanud mitte ainult raamatupoodide menuk, vaid Andres Särevi dramatiseering jõuab kahel järgneval aastal pea kõigi teatrite lavale. Ainuüksi Tallinna Töölisteater on Endla esietenduse ajaks „Õitsvat merd“ mänginud üle viiekümne korra.

Endlas lavastab Mälgu loo teatri juht Eduard Lemmiste ning kujundab Uko Halla. Mängivad Manivalde Mitt, Ross Teder, Voldemar Laason, Henn Aare, Asta Willmann, Aleksander Vimm, Mare Voog, Boris Randla, Erna Korjus, Aleksander Mälton, Veera Luur, Marina Mikk, Jakob Küüts, Feliks AarejaFriedrich Tilk.

Esietenduse järel teeb meile juba tuntud teatrikriitik Kaarel Eerme oma „triki“ ja nii ilmuvad menuteose Endla-lavastuse lühemad või pikemad arvustused lisaks Pärnu lehtedele ka üleriiklikes Postimehes, Uues Eestis ja Päevalehes. Aga toogem siin ära kõige pikem neist – Karl Ehrmann Pärnu Päevalehes 25. novembril:

On õieti vaieldav: kas Mälgu „Õitsev meri“ on miljöö-romaan või psühholoogiline-romaan. Sest mõlemad pooled on selles tugevad, ning pigemini püüab viimane mõjukamgi olla, kuna autor asetab Turja Hannese saatuse kaudu lugeja ette probleemi: kalda koduolustik ja sellega ürgsed sidemed on niivõrd tugevad ja murdmatud ning ka tähtsad, et nende rikkumine on patt. Siin elavad vaesed, kuid optimistlikud inimesed, kes mõistavad ja tunnevad, „et ühe häda teeb inimesed teise paariliseks.“ Säärast psühholoogilist-miljöö teost dramatiseerida on raske, kuna „Õitsev meri“ on pealegi küllalt napisündmuslik. Ning selletõttu on vaidlematu dramatiseeringu katkendlikkus, kokku traageldavus. Igatahes dramatiseeringust ei saa pooltki romaani mõju, seda enam. et see on õigegi venitatud, tarvitades autori sõnu Niida suu kaudu – „venib kui villane lõng“.
Lavastaja seisab loomulikult sel korral küsimuse ees, kas anda dramatiseeringust eeskätt miljööd-olustikku või tõsta esile Hannese saatus ja siduvus koduranna ja rahvaga. „Vanemuine“ kärpis teose tublisti, kuid E. Lemmiste eelistas esimest, ning selle tõttu saimegi pisut pikale veniva maalingu randlastest ja nende elust, kuid sisemised tundeavaldused kippusid selle juures kuidagi varju jääma. Ent võibolla ongi see shaanri-maalingu seisukohalt õige? Mis aga veel kahjustas etendust, oli see, et mäng arenes peale väheste erandite üldiselt liigse mekodeklamatsiooni all, mingisuguse liig rannalise ja liigpositiivse sordiini all. Kohati oleks vaja olnud hoogu ja tempot enam. sest teos on ju põhitoonilt ikkagi optimistlik, elujaatav, isegi rõõmus.
Teose paremateks ja kandvamateks kujudeks on mehed, eeskätt Turja Laas ja ta noorem poeg Hannes. Esimese raske ja tänuväärne roll oli antud M. Mittile, kes aga siiski ei suutnud anda usutavalt seda toredat optimistlikku ja elutarka Laasi, keda näeme, kuuleme ja otse tunnemegi romaanist. Esiteks oli M. Mitt kuni 6. pildini juba väliselt liiast noor (Klaus näis vanemana), ning õiget sõiduvett ei leidnud ta ka. Alles eelviimases ja viimases pildis tabas Mitt õige tooni ja noodi, ning oli usutavalt-mõistetavalt hea, kuigi kahjuks kippus ka deklameerima.
Teine tänuväärne ja raske osa Hannese näol oli H. Aare kätes. Esimene pilt kohmetu leeripoisina oli hea. ning etteheidete tegemine hiljemgi oleks põhjendamata. Tugev turjalt, kuid pehme loomult – sellisena mõistis Aare Hannest õieti. Ta veres pole ju julget ja laia mererütmi, küll aga suurt kodukoha armastust ja sellele töös rühmamist.
V. Laason Klausina oli alul kuidagi nurgeline nagu B. Randla Suureõue Jaaninagi. Asjata viimane püüdis käskivalt kärkida 2. pildis. Hiljem oli ta parem. A. Mälton Märt Muruna, mandrimehena, tabas õige tooni, nii nagu autorgi teda näinud – lõpupoolel, kuid 4. pilt kippus oma Hannese kosimise stseeniga kuidagi jantlikuks jääma, mis võib olla oli tingitud liig teravatest kontrastide tõmbamisest mere- ja mandrimehe vahel lavastaja poolt. Ometi ei tee seda autor mitte, kuigi ta sümpaatia on ilmselt rannarahvale. Aga mustad pole talle ka mandriinimesed. A. Vimm Saadu Aadu osa- oli ootamata üllatus, eriti 3. pildi alul, kõneluses Laasiga. Ta andis vaidlematult ühe õhtu parema kaluritüübi; kahju, et ta osa oli vaid nii väikene. Selle eest aga 1. vaatuse dialoog Saadu Aadu ja Laasi vahel kippus omas pikas venitavuses Saadu Aadultki mõju kahandama. Halb, vähemalt kokkumängult, polnud ka 5. pildi see osa. kus konstaabel (F. Tilk) tuleb randlaste rahulikku elu oma protokolliga ja paberitega segama. Hoopis naiivne, nõrk ja saamatu oli 4. pildis haavatud Hannese abistamine, eriti särgi rebimine, mida nähtavasti ei juletud päris õiget moodi rebida.
Mis puutub naisosadesse, siis vaidlematult oli kõige elulisem ja kuju kehastavam R. Teder Turja Liisuna. Ta realistlik mäng !. pildis kartulite koorimises, samuti haigena kukkumine 2. pildis, olid väga head, mille juures Aare tänuväärselt hästi sekundeeris. A. Willmann Luisena on antud autori poolt kaunid iseloomustamatult. ning dramatiseeringus on tal veel väikesem osatähtsus, mida kujundab näitleja tavalise sümpaatse südika keskpärasusega. PärsS meeldiv oleks olnud M. Voog Taalina, kui ta viimases ja eelviimases pildis poleks peagu sentimentaalitsema hakanud oma deklameeriva häälega. Ent sümpaatset, tundelist ja kannatajat kaluritüdrukut esitas ta siiskt üldiselt rohkem kui märkimisväärse kordaminekuga. Teistest vähematest naisosadest täitsid oma ülesanded keskelt läbi M. Mikk, E. Korjus ja V. Luur. Esimene oli päris hea ja uudne isaga kosjatulnud ara tüdrukuna, E. Korjus aga pani liigset rõhku näo miimikalisele küljele, oma muide üpris vaba mängu juures, mispärast „Õitsva mere“ raiskuläinud Niidast kuidagi liigselt eputajalik mulje jäi. Ega rannatüdrukud gümn. klassi pääsedes vist äkki nii linnalikuks muutu! Täitsa kaotsi läks kõnealusel aga eelviimase pildi stseen Hannesega. V. Luur Maretina oli tragi, talupojanaiselikult sõnakas ja liikumises vaba.
Paistab, et „Õitsev meri“ on „Endlas“ proovidega veel sisse kasvamata jäänud nii mõnelegi tegelasele, kuigi on ka häid kujutusi. Kui üle saadakse asjatust venivusest ja liigsest haletsevast deklamatsioonilisest sordiini all olekust, siis saavutatakse loodetavasti ka tihedam koosmängki, ning teos võib leida väärika menu publikuski, keda esietendusel oli õige vähe, nagu see „Endlas“ aastaid juba „heaks kombeks“.

„Õitsva merega“ ei anna Endla etendusi mitte ainult kodusaalis, vaid ka maakonnas, nii minnakse kohe pärast esietendust Sinti ning üsna pea ka Kilingi-Nõmmele külakosti viima. Seetõttu on ka lavastuse dekoratsioonid kujundatud maalavadele sobivak, mida Päevalehes lühiarvustuse avaldanud E. J. küll mõistetavaks, kuid kaheldavaks kokkuhoiuks peab.

Kokku mängitakse Endla „Õitsvat merd“ 9 etendust ja seda külastab 2345 inimest.

1938 esietendub Ferenc Molnàri „Võidukas naine“. Lavastaja Eduard Lemmiste, kujundaja Uko Halla. Mängivad Aleksander Mälton, Mare Voog, Ross Teder, Friedrich Tilk, Eduard Lemmiste, Jakob Küüts, Aleksander Vimm, Eduard Ojamets ja Veera Luur.

Teatribüroo eelteade 20. novembri Pärnu Päevalehes:

Ungari parima näitekirjaniku Ferenc Molnari komöödia „Võidukas naine“ (algkeeles „Delila“) on tema viimane uudisteos, mida möödunud hooajal Budapestis mängiti järgimööda üle 75. korra. „Endla“ lavastus on selle naljamängu esmakordne lavale toomine Eestis. „Võidukas naine“ ei taha olla probleemnäidend, vaid lihtsalt ajaviitetükk, kuigi temas on ka palju õpetlikku naistele, kes armastavad oma mehi.
Ajalooline Delila lõikas juuksed Simsonil, võttes temalt sellega jõu, siin aga näeme, et moodne, tänapäeva Delila ei jää maha oma eelkäijast.
Neljapäeval, 1. detsembril tuleb esietendusele E. Vachek'i „Ahi“ ja pühapäeval 4. detsembril Manivalde Mitti juubelietendusena M. Ziverts'i „Mülkasoo“

Seega toob Endla vähem kui kahe nädala jooksul välja kolm uuslavastust, mis on täiesti uuenduslik ja julge samm. Eduard Lemmiste on otsustanud, et põhjaliku ja hoolsa repertuaariplaneerimisega on võimalik ka Endla trupp kolmeks jagada ja eri koosseisudega korraga mitu lavastust välja tuua, et neid hiljem ka samaaegselt esitada saaks. Tõsi, mitte korraga teatrimajas, vaid üht kodus ja teisi väljasõitudel.

Karl Ehrmanni arvustus Uus Eestis 26. novembril:

Neljapäeva õhtul tuli Pärnu „Endlas“ esietendusele F. Molnari kolmevaatuseline naljamäng „Võidukas naine“, mis algkeeles kannab „Delila“ nimelist pealkirja. See on moodne lugu ühest tänapäeva Simsonist ja Delilast, Budapesti lähedal asuvast kõrtsipidajast Viragist, ta naisest Mariannest ning teenijast Ilonkast. Teose pealkirjaks sobiks väga hästi ka „Armastus ja raha“, sest kõik, mis siin sünnib, keerleb armastuse ja raha ümber. Autor on ehitanud oma naljamängu mingisuguse loteriivõidu summale, millest sõltub terve rida üsna keerukaid ja koomilisi situatsioone. Võidab muidugi Delila – ta kavalusele alistub närviline Simson, s. t. Virag.
Suurtele kunstilistele voorustele kõnealune näidend ei pretendeeri, kuid lustaka, sõnastuselt elava, lavaliselt mitteigava ajaviite-tükina on ta mitukümmend korda parem kui palju teisi ajaviite ülesandeid taotlevaid naljamänge.
Lavastaja Ed. Lemmiste oli teinud õieti ja hästi, et andis peaosa Marianne Mare Voogile, sest vaevalt keegi teistest „Endla“ trupis suutnuks seda osa tõlgendada säärase lihtsuse, otsekohesuse ja sisseelamisega, nagu sai seda pr. M. Voog. Kohati võinuks ta ju olla pisut hoogsam, julgem ja pealehakkajam, kuid üldiselt oli saavutus enam kui märkimisväärt.
Eelpoolset heatahtlikkust ei saa kahjuks korrata Ilonka puhul, keda mängis prl. Ross Teder. Ilonka jäi meile elutuks või jällegi liiaks keksivaks nukuks, kes mängis küll kõigiti korralikult, aga ei suutnud meid veenda, et selle mängu taga seisaks ka elamus.
Meespeaosa A. Mältoni kätes rahuldas täiel määral, teised väiksemad osad aga vähem. Üldiselt: kerge ja lõbus ajaviiteline õhtu, vahepalaks tõsisema ja raskema vahel, mille vastuvõtt publikult oli tunnustavalt soe.

Moodsa Simsoni ja Delila lugu mängitakse Endlas 15 etendust 3983 inimesele.