1910 Postimehe Pärnu väljaande Pärnu teadete rubriigis avaldatakse nimekiri neist, kes taas Endla maja ehitamise heaks raha on annetanud. Teatrimaja ehitus, millega samal kevadel alustati, on nüüdseks nii kaugel, et seinad on püsti ja katuski vist peal ning tegeletakse sisetöödega.

1911 esietendub Endla avalavastus – August Kitzbergi verivärske draama „Libahunt“, mille autor esmaesituseks Endlale usaldas ning mille lavastab Aleksander Teetsov.

1920 esietendub Rudolf Kneiseli laulumäng „Mängumehe laulud“. Ilmasõja ajal, mil teatrimaja kasutati sõjaväehaiglana, on Endla teatritegevus katkenud ning seda jätkatakse alles 1920. aasta sügisel selleks loodud Pärnu Näitlejate Ühingu poolt, esitajateks asjaarmastajad.

Sümfooniaorkestri kaasmängul esitatud „Mängumehe laulude“ etendusest kirjutatakse Postimehe Pärnu väljaandes 28. oktoobril 1920 aga nii: „Kohalikud teated. „Mängumehe laulud" Endlas, minewal laupäeval, läksid õige libedasti üle lawa ja saiwad publikumilt huwiga wastu võetud. Nagu näha, pöörab meie Näitlejate Ühing oma tähelpanu laulumängude peale. See on kiiduväärt ettewõte ja saab head wilja kandma, sest muusika on asi, mis näitelaval rohkesti kuulaja huwi tõstab ja ettekande elavamaks teeb. Ka seekord nägime, kuidas orkestrilt sissejuhatuseks avamäng meeleolu lõi ja huwi tõstis, olgu küll, et orkester wäike oli, aga ta mängis kaunis asjakohaselt ja tõi ettekandesse meeldivat elevust. Oleks laulu rohkem ette tulnud, oleks asjahuwi weel rohkem tõstnud. Laulumängud oleksivad ettevalmistuseks operettidele, ning operett valmistaks teed ooperile. See wõtab aga aega ning nõuab palju tööd ja waewa, sest kõik nõuded selleks peab enne looma. Suur puudus on selles, et meil algupäraseid tükke et ole, — peab võõrsilt laenama. On hea, kui meister seda asja käsitab, siis võib ka võõrsilt laenatud lugu omaks saada, saab aga see töö lipitud ja lapitud, nagu seiemaani on tehtud, siis tuleb ta vahel õige kentsakas välja. Peale sette puuduwad meil ka asjakohased lauljad. Kui meil hääli leidubki, siis on nad aga toores materjaal, mis ümbertöötamist tahab, enne kui laval esineda. Kahjuks ei ole meil praegu Pärnus mitte head võimalust sellel alal areneda. Meil oleks muusikakool väga tarvilik asutus, sest igalühel ei ole võimalik Tartu ehk Tallinna õppima pääseda. Oleks meil omas linnas niisugune kool, küll siis oleks meil ka rohkem lauljaid ja mängijaid. Kõiki teisi kursusi pandakse meil toime, aga muusikakursust mitte. - Ka õpetajate kursustest on seiemaani see aine välja jäänud, olgu küll, et mujalpool muusikatundmine õpetajatel peatingimiseks on, sest et muusika just kasvatuse alal võib etendada väga tähtsat osa. Nii on meil muusika esialgu veel wõõralapsna käsitusel. Seni aga, kuni meie näitlejatel muusikaline ettevalmistus puudub, ei või parematest laulumängudest ehk ka operettidest juttugi olla. „Mängumehe laulud" on eht rahvatükk Tiroli talurahva elust, mis meie publikumi poolt hea huwiga wastu wõeti. 

Mängiti läbistiku hea hooga, ning mängijad täitsid omi ülesandeid kaunis hästi, – vennad Winter'id, Anton ja Joolst - ka Miina – paistsivad meile parema esinemisega välja. Et laulu selles tükis wähe ette tuli, siis kõneleme laulust teinekord rohkem. 
Rahvast oli vähepoole, ehk küll tükk oleks pidanud suuremat osavõtmist leidma.“


1926 esietendub Florimond Hervé vodevill-operett „Mamzelle Nitouche“, lavastaja Marie Kalbek.

Vaba Maa Pärnu väljaandes 20. oktoobril ilmunud eelteates kirjutatakse: „Laupäeval, 23. okt., tuleb esietendusele F. Hervé kuulus operett 4 vaat. „Mamsell Nitouche“. Käesolevat operetti on ettevalmistatud õige põhjalikult ja on püütud kõik teha, mis vähegi võimalik meie oludes. Ka dekoratiivselt kujuneb see üheks paremaiks, kui silmas pidada, et „Mamsell Nitouche'iks“ on valmistatud täiesti uued ja vastavad dekoratsioonid, mis palju tõstab seda, juba iseenesest, head operetti. Siinjuures olgu tähendatud, et tihti on just ilusad dekoratsioonid need, mis kaasa aitavad tüki menuks kõige rohkem.
Kõige selle tõttu loodame, et „Mamsel Nitouche“ kujuneb paremaks opereti lavastuseks, mis nähtud senini „Endlas“.“
Niisiis – dekoratsioonid aitavad tüki menule kaasa, ütleb tollane turundus. 22. oktoobril Postimehes ilmunud eelteates aga lüüakse lauale veel üks trump – hobune: „Muuseas teeb näitelaval ka elav hobune kaasa.“ 

1999 esietendub Frances Hodgson Burnetti samanimelisel raamatul põhinev Diana Morgani ja Steven Markwicki peremuusikal „Salaaed“, lavastajaks Aare Laanemets. Laanemets pälvib oma viimaseks jäänud lavastajatöö eest ka Salme Reegi nimelise preemia ning auhinnažürii toob esile tema lavastuse lasteväärilise kõrge professionaalse taseme ja tõsiste probleemide mõtestamise. 

2001. aastal tehtud lavastuse salvestust saavad kõik soovijad aga praegugi Eesti Rahvusringhäälingu arhiivilehel vaadata.

2010 esietendub Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia teine osa „Külmale maale“, lavastajaks Endla praegune loominguline juht Ingomar Vihmar. Väikese õrritajana on siinkohal tore teatada, et Marja-Terttu, Piano, Arijoutsi ja teistega kohtuvad endlalased taas juba alanud hooajal!

2019 esietendub ajalooline komöödia „Pidusöök“, mille autoriteks ja lavastajateks on Kinoteatri kolm kanget – Henrik Kalmet, Paavo Piik ja Paul Piik.

2020 Küünis esietendub Richard Brautigani lugu raamatutest ja armastusest, või hoopis millestki muust ... „Abort“ ning Sammassaalis avatakse Endla kauaaegse peakunstniku Vello Tamme näitus „Legend“.