Helen Pärk
Lavastaja Ingomar Vihmari Endlas lavastatud soome müügimehe seikluslik rännak Saksamaal, Antti Tuuri „15 meetrit vasakule“, meenutab esmapilgul väikese eelarvega road movie’t, kus esimesel kohal autoritruu tekst, teisel kõikjalt kokku laenatud popmuusika ning alles kolmandal ruum ja visuaal. Erinevates stseenides lähevad korduskasutusse lakoonilise mööbliga lavasopid ning isegi päevinäinud auto. Nii otseses kui ka kaudses tähenduses toovad lavale värvi kolm Rönkkö-nimelist metsatöölist, kelle elu püsib kolmel tugeval sambal - raske töö, suur raha ning ohtralt alkoholi. Mehed kohanduvad kiiresti peategelase Eino (Meelis Rämmeld) absurdihõngulises maailmas justkui lisapagasiks, mis temast sõltumata, iseseisvalt kaasa liigub. Muuseas - rönkkö tähendab soome keeles pagasiruumi.
Mittesugulased Rönkköd, soomlasliku karismaga Mauri, Rauno ja Pertsa tõmbavad oma lavale ilmumisega segastel asjaoludel alguse saanud raamatumüügi jandi kiiresti käima nagu värskelt õlitatud ketiga mootorsae. Mingi trikiga ühepikkuseks mõõdistatud ning samasse laiusesse kandiliseks vormitud punaste juuste ja habemega kolmik toob pähe mitmeid erinevaid paralleele. On nad oma valgete tossude, mustade triibuga dressipükste ja erkrohelise tuulepluusiga kauged sugulased Norra trollidele või multika Shrekile? On nende esiisadeks Šoti ürgmehed või põhjamaised viikingid? Üks on kindel, nende ülesanne on publikut naerutada ning see missioon kulgeb Rönkködel ka läbi etenduse edukalt.
Esmapilgul näivad Rönkköd olevat nagu kolm tilka vett, kuid peagi hakkavad välja paistma nende väikesed, kuid olulised erinevused. Minu lemmik-Rönkköks oli konkurentsitult Enn Keerdi kehastatud Mauri, keda ma oma peas hellitavalt ka hurmur-Rönkköks kutsusin. Kas laval juhtus midagi, mis pidigi jääma vaatajatele märkamatuks või oli see tingitud mängulustist, kuid mingitel hetketel oli Keerdi põskedes naerulohud, huulil kelmikas muie ning silmades välkumas kuratlikud tulukesed. Mauri vallatu olemus tuli esile nii hüvastijätu kallistustel Einoga laevast lahkumise stseenis, Eija õega (Carita Vaikjärv) tantsu keerutades või armukadedusest hulluvale Manfredile (Märt Avandi) aumehena kohta kätte näidates: „Ega mina ei hakka siin ometi oma sõbra naist kabistama.“ Enn Keerdi olin varasemalt laval näinud samuti Vihmari lavastatud „Suvitajates“ (Dvojetotšije) ning „Kolmes ões“ (Soljonõi), kuid senimaani olin teda teadvustanud ennekõike lavastajana, Vihmari lavastustes on ta esile tõusnud ka suurepärase karakternäitlejana.
Ago Andersoni Rauno Rönkkö võiks kanda lisanime kaisutaja-Rönkkö. Andersoni tegelaskuju võib kokku võtta väga lihtsalt ─ kui joodik, siis nunnu, kui mõmmik, siis armas. Oli lõbus vaadata, kuidas kaisutaja end kogu aeg kellegi vahele istuma pressis või kellelegi vaikselt kätt ümber püüdis panna. Vaiksel mõminal liikuv Rauno oli metsameestest kõige tagasihoidlikum, mis teda seeläbi just vastupidiselt tähelepandavaks muutis. Tugeva komöödianäitlejana on Anderson end tõestanud läbi erinevate rollide, millest esimesena meenub „Windsori lõbusad naised“, samuti Vihmari lavastus, kus nad koos Meelis Rämmeldiga heitlike veiderdajate tandemina aegluubis laval liikudes publiku tähelepanu haarasid. Samas tuli Andersoni sügavam ja tõsisem pool esile nimitegelasena 2021. aasta ühes tugevamas suvelavastuses „Põrgupõhja uus Wanapagan“ (lavastaja Kaili Viidas), mis oli heaks tasakaalustajaks üldlevinud arvamusele temast kui naljamehest.
Trio kolmas liige, Priit Loogi kehastatud Pertsa Rönkkö on rahajõmm, kes näib olevat metsameeste suure rahakoti hoidja. Pertsa suurustlev hoiak on juba tuttav „Suvitajatest“ (lavastaja Vihmar), kus Loogi mängida oli rikkur Bassov ning „Norman Vallutajas“ (lavastaja Vihmar) varastas ta Regina nii mõningaski stseenis publiku tähelepanu just samalaadse koomilise maneerlikkusega. Loogi rollispekter on muljetavaldavalt suur ning vägagi eripalgeline, nähtutest enim on mällu sööbinud Kurt „Surmatantsus“ ning Stanley Kowalski „Tramm nimega ihas“ (mõlema lavastaja Vihmar), kus ta näitas end väga tugeva draamanäitlejana.
Peale aplausi publiku seast kostunud spontaanne hüüe: „Elagu rohelised“ ei olnudki sugugi kohalike poliitikute soov end teatripubliku seas end nähtavaks teha, vaid siiras tunnustus rõõmsameelselt teatrielamuse saanud vaatajalt. Ja tal on õigus. Elagu rohelised! Elagu Rönkköd, kes veidi igavasse kulgemise loosse kuhjaga värvi ja särtsu lisasid.
Vaadatud 06.05.2023