Lavastused — Endla Teater

Näidendi „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ loomishetk asub eesti rahvusliku teatri sünni eesotsas ja sestap – võta-või-jäta, nuta-või-naera – on tegemist tüvitekstiga, olgugi et lihtsa külajandiga. Aga s***a sellega!

Tüvitekstid – nii nagu riigi hümn ja lipp või eestlaste endeemilised haigusedki – on meie identiteedi lahutamatu osa. Nende olemasolu tekitab samaaegselt nii imetlust kui ka õudu. Imetlust, sest need on meil olemas; ja õudu, sest enamasti pole keegi nende sisudega päris täpselt kursis. Üsna vähesed meist võivad detailselt kirjeldada, mis toimus Erastu Ennu eraelus või millega tegeles Kure-onu, kui ta veel noor oli.

Tüvitekstide tegelased oleksid justkui kivistunud stereotüübid, nagu džinnid pudelites, kes raamaturiiulite tardumuses oma aega ootavad. Nagu uinuvad koletised lösutavad nad kohustusliku kirjanduse nimekirjades ja näitavad oma hambaid katkenditena kooliõpikutes. Nii nagu iga inimene peab aeg-ajalt enese sisse vaatama, tuleb vahel ka see tukkuv pentsik tegelaskond kaante vahelt valla päästa ja taaskord ära kuulata. Sest järeltulevad põlved peavad neid ikka ja jälle tundma saama, sest muidu poleks me need, kes me oleme.

Nii nagu iga jutuvestja esitab varem kuuldud lugu oma mätta otsast ja oma suuvärki appi võttes, ilmuvad selgi korral „Säärase mulgi“ tegelased vaataja ette pisut uues kuues ja justkui äratehtult. Ei saa midagi ära võtta, mida Koidula neisse karakteritesse on pannud, küll aga saab nende iseloomu, tundeid ja tegevusi värvida üha uute ja uute omadustega, mis jutustajale pähe tulevad.

Olgu sellega kuidas on, üks asi on imelik ja naljakas – vaatamata meie hämaratele teadmistele, mis puudutavad loo lineaarset kulgemist, teame enamasti väga hästi, kuidas see lõpeb ja seda hämmastavam on asjaolu, et elame lugedes ikka tegelastele südamest kaasa, just nagu poleks me päris kindlad selles, kas Maie ikka saab oma Mulgi, kas Peeter oma lolluste lõksu langedes ka midagi õpib, kas Anne, nii kange kui ta ongi, oma rumalast mehest jagu saab? Ja lõpuks kõige tähtsam – kas Erastu Enn, see neetud kaabakas ja pöidlapurustaja, see kõige selle õnnetuse kokk ja kobrutaja, see rõugearmiline punapea, see libekeelne tigepõis, ikka saab oma teenitud karistuse või pääseb viimati...?

Tunnustus

Endla publikulemmik 2018
Ago Anderson pälvis Maie rolli ja Harald Kuremeri osatäitmise eest lavastuses „Kaarnakivi perenaine“ Eesti teatri meeskõrvalosatäitja aastaauhinna 2018
Sander Rebane pälvis Kristallkingakese auhinna 2018 nimiosa eest lavastuses „Werther“, Peeter Paani osatäitmise eest lavastuses „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“, eri rollide eest lavastustes „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“ ja „Öös on asju“, Jütsi osatäitmise eest lavastuses „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ ning monolavastuse „Ei tao“ eest Kinoteatris
Kaili Viidas nomineeriti lavastustega „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ ja „Midagi on viltu“ (Tallinna Kammerteater) Eesti teatri lavastaja aastaauhinnale 2018

(fotod Gabriela Liivamägi ja Danel Rinaldo)

(fotod lavastusest Gabriela Liivamägi)

lavastaja

Kaili Viidas

autor

Lydia Koidula

kunstnik
Arthur Arula

dramaturg
Ott Kilusk

valguskunstnik
Margus Vaigur

muusikajuht
Ado Kirsi

liikumisjuht
Kardo Ojassalu

Kestus koos vaheajaga 2 h 40 min.

Endla suvelavastus, mis esietendus 30. juunil 2017 Koidula muuseumi aias (Jannseni 37).

PILETID: Eelmüük 18 €; etenduse päeval 22 € / sooduspilet 18 € (lapsed, õpilased, üliõpilased, õpetajad).

SISSEPÄÄS: Mänguplatsile pääseb tund enne etenduse algust – kohapeal on avatud maitsvate söökide ja jookidega kohvik.

PARKIMINE: Etenduse külastajad saavad parkida Koidula muuseumi vastas asuvale Pärnu Sadama territooriumile. Parkimine on tasuta! Jälgige silte!

RATTAPARKLA: Rattad saab parkida selleks ettenähtud parklasse mänguplatsi sees. Piletöörid juhatavad õige koha kätte!