Torvald Helmeril on hea elu. Ei, isegi rohkem. Ilus elu? Ei … veel, paremini, rohkem! Torvald Helmeri elu on ideaalne. Just nii. Ideaalne! Ja ta on kõik selle ise rajanud. Ta on vaeva näinud. Pingutanud, et jõuda tänasesse päeva, kus ta saab öelda: minu elu on ideaalne. Sest Torvald ja Nora Helmer on paar, kellel on olemas „see miski” – tore abielu, armsad lapsed, hubane kodu. Nagu ütleb Torvald – Nora on ilus. Ja nagu nendib Nora – Torvaldil on hea töö, ta sai just ametikõrgendust. Kohe-kohe on nemad ja nende kolm last sisenemas uue heaolu ja külluse ajajärku. Torvald Helmer on rahul. Jõulud tulevad. Kuusk on suur ja ilus, ootab ehteid. Noral on kingid valmis ostetud. Enam paremaks minna ei saa! Ja just siis – saab! Astub sisse üks vana sõber ja siis ka teine. Ongi veel parem! Veel mõnusam! Veel ideaalsem! Mis saakski olla toredam kui ühises jõulumeeleolus häid aegu meenutada ja uusi mälestusi luua!
Küllus! Ilu! Rõõm!
Ja just siis – aga.

Norra dramaturgiaklassiku Henrik Ibseni 1879. aastal valminud näidend „Nukumaja” kujunes murranguliseks punktiks teatriajaloos. Tavaliselt koduseinte vahele jäävat vaimset vägivalda oli Ibsen lahanud enneolematu julguse ja avameelsusega. Näidendi ilmumisega kaasnenud üleeuroopaline poleemika sundis Ibsenit näiteks Saksamaa esmalavastuse jaoks kirjutama alternatiivse, sakslaste tollasele moraalitunnetusele sobivama lõpu. Praegu ei kasuta seda muidugi enam keegi. Aga üks on kindel – juba 145 aastat on „Nukumaja” püsinud maailma teatrite mängukavades. Endlas jõuab see maailma dramaturgia tippteos täpselt 110-aastase pausi järel lavale teist korda.