Anneli Jürgens
Ameerika Ühendriikide kirjaniku Joseph Campbelli 1949. aastal ilmunud raamatus „Tuhandenäoline kangelane“ kirjeldatakse kangelase teekonda – looskeemi, kus peategelane asub retkele, mille käigus tuleb tal varanduse leidmiseks takistusi ületada. Raskused sunnivad tegelast arenema ja kasvama ning see võimaldab lõpuks aardeni jõuda ja paremaks saanuna tagasi koju saabuda. Antud motiiv esineb eriti rohkelt erinevates mütoloogiates, aga ka paljudes muinasjuttudes, romaanides, filmides jne.
Ka „15 meetrit vasakule“, mille Endla teatris on lavastanud Ingomar Vihmar, on esmapilgul justkui kangelase teekonna lugu. Peategelane Eino Hiekka (Meelis Rämmeld) võtab pärast mõningast kõhklust vastu pakkumise minna teise riiki, müüa seal maha hunnik raamatuid ning naasta kodumaale rikkama mehena. Tal on ettekujutus või vähemalt soov, et teekond punktist A punkti B on lineaarne ja takistusteta. Ehk on selline petlik ootus hea – kui ta teaks eesootavaid raskuseid, siis võib-olla ta sellele teele ei asukski. Laeval Saksamaa poole sõites kohtub Eino endast 25 aastat noorema ja müstilisi võimeid õppida sooviva tütarlapse Eijaga (Jane Napp), kes teda alguses aitab, aga hiljem ka (tahtmatult) takistab. Pärast seda kohtumist hakkab olukord lootusetult kiiva kiskuma.
„15 meetrit vasakule“ on Eino tundmaõppimise, mitte tema arenemise lugu. Algne mulje, et tegu on pigem tasase, alluva ja elus rahulikult kulgeva mehega, kes ise aktiivselt sündmusi ei algata, vaid laseb elul end kanda ja suunata, küll ei muutu, kuid etenduse edenedes avalduvad ka peategelase teised iseloomujooned. Näeme, et hoolimata oma kulgemismentaliteedist, mis justkui peaks välistama igasuguse pingutuse, on Eino visa ja järeleandmatu – järjekindlalt püüab ta enesele võetud ülesannet täita. Ka tuleb välja tema heasüdamlik pool. Olles jõudnud punkti, kus kõik on lootusetu, Eino murdub ning karjub oma noore teekaaslase Eija peale, kes seetõttu nutma puhkeb. Eino muutub silmapilkselt – kadunud raamatud, mis hetk tagasi olid kõige olulisemad, ei oma tema lohutavates sõnades enam mingit tähtsust, peaasi, et Eija enam ei kurvastaks.
Mingis mõttes on Eino Hiekka ka vastuoluline tegelane – ta tekitab sümpaatiat ja poolehoidu ning mõjub positiivsena, kuid täpsemalt järele mõeldes ei saa aru, milles see positiivsus seisneb. Ta on küll rahulik ja eesmärgikindel, kuid samas ei suuda ta kuidagi keelduda järjekordsest joomingust, äpardub pidevalt ega oska enda eest piisavalt seista. Eks ole kangelase teekond ka iseendast (ja oma pahedest) võitu saamine. Vaataja elab küll Einole kaasa ja tahab, et tal hästi läheks, kuid temaga koos areneda selles loos ette nähtud ei ole.
Oma juhtumusi ja kohtumisi täis retke jooksul Eino ei muutu. Ta ei kasva inimesena ega õpi uusi oskuseid. Tal on aga arusaam, kuidas kõik võiks olla ja minna, kuid tema aktiivne tegutsemine ei anna käesolevas loos eriti tulemust – ta küll teeb, mida suudab, kuid sellest ei ole kasu. Alles siis, kui ta loobub, tuleb „varandus“ ise tema juurde. See on justkui näide Ingomar Vihmari enda elufilosoofiast, kus forsseerimisel ei ole kohta ning oluline on aktsepteerida end ja ümbritsevat sellisena nagu need on. Mõnikord on elul komme tuua paremat alles siis, kui anda selleks võimalus ning mõnikord lihtsalt veab. Viimane kehtib ka Eino puhul – õnn tema õuel ei tulnud tema enda tegemistest.
Kangelase teekonna kvintessents on iseenda ja oma potentsiaali avastamine, mistõttu ei saa Eino Hiekkat antud loo kontekstis pidada kangelaseks, vaid keskseks tegelaseks. Tema teekond on küll seikluslik, ta püüab ületada takistusi, kohtub erinevate värvikate tegelastega, kellest osad teda aitavad ja teistega, kes talle jällegi kaikaid kodaratesse loobivad ning saab lõpuks ka aarde, mille pärast ta selle käigu üldse ette võttis, kuid muutuseid temas endas see rännak tõenäoliselt kaasa ei too. Ta naaseb oma senise elu juurde ning elab ilmselt täpselt nii ja samasugusena nagu enne. Kui ta veel surnud ei ole, elab ta praegugi.