Koha- ja tegevusühtsusega teadlikult laamendav uustealism, kuhu on segatud parajalt tunnetataval määral müstilist ettemääratust. On sügaval vaataja asi, mida ta tükist näeb ja leiab. Seda on võimalik vaadata komöödiana, nii nagu hoiatusnäidendina. Nii nagu põnevusloona.
Andres Keil, Postimees, 24.04.2005
kumb on lähemal - kas päike või armsama hingamine?
mis on kaugemal - kas jaapan või rahulik uni?
kas meid jälgitakse kellegi poolt, kes praegu vaikib
ja kunagi räägib? kas meie sõnad tulevad meie mõtetest
või vastupidi? kes elab meie varjudes, kes elab peegli sees?
kas armastused on ette määratud,
kas igatsusel on nimi?
kas igaühe jaoks on kuskil keegi, kelle sõnade ja silmade
kaudu võib näha iseenda ja asjade sisse?
need ja paljud muud küsimused kihutavad meid tagant
ning sunnivad rääkima, sunnivad kuulama, sunnivad otsima
kontakti inimestega, kes veel kuulatamiseks peatuvad.
tulgem tajuma elu ristteid meie eneste sees,
me kutsume teid. me teame rääkida
kosmonaudi viimasest teatest naisele,
keda ta endises nõukogude liidus kunagi armastas.