Hilisõhtusel tänaval kõnnib mees, kes, kui mitte just teadlikult, siis poolteadlikult ometi otsib ümbritsevast mõnd sõbralikkuse märki, mõnd osavõtvat naeratust või mida iganes, et kasvõi hetkeks tunda ennast ühena ülejäänuist, omana. Midagi säärast ei juhtu. Uksed paremal ja vasakul on suletud, kohvikute aknaklaasid eraldavad ta kindlalt seespool toimuvast rõõmsast melust. Ta on võõras.
Siis kostub kusagilt vaikset muusikat. Tänava lõpus langeb poikvel majauksest tänavakividele terav valgusvihk. Mees läheb lähemale – tõsi, muusika, tuleb sealt. Mees saab võitu halvavast hirmutundest, rebib ukse pärani. Valguse ja helidevoog pimestab ta hetkeks.
Mees: Miks ma olen siin?
Vergilius: Ja kus oleks see teine koht, kus te võiksite olla?
Mees: Ma ei tea. Ükskõik kus – mitte siin.
Vergilius: Ükskõik kus – see ongi siin.'